Kui ta oma viimase raha eest pojale sünnipäeva kinki ostis, mis maksis rohkem, kui arvata oleks võinud, ütlesin ma, nukralt naeratades: "Kui juba, siis pidu kogu raha eest.." ja ta naeratas mulle sama nukralt vastu, "Nüüd meil ei ole enam toiduraha." Aga poiss oli õnnelik. Kui trammi istusime oli mul raske liigutusest pisaraid tagasi hoida. Mul läks tunni pärast rong, seega sõitsin ma nendega koju. Mul oli ainult tagasisõidu raha ja mind ängistas võimatus neid toetada, see tundus nii valus, sest ma teadsin, kuidas ta raha peab teenima. Ja kuigi ma ei olnud kindel, kas see on on kellegi jaoks kunagi piisav, et ma olen, küsisin trammist välja astudes:
"Kas sellest oleks sulle mingit kasu, kui ma täna õhtul veel siia jääksin?"
Ja ta näkku lõi naeratus, mis oli nii selge ja hõikav, et selles polnud enam mingit kahtlustki, et ta mind vajab.
Pärast meie vestlusi vannitoas tabasin ma end joovastusest, mida ma oodata ei osanud. Sulgesin end üksinda tagumisse tuppa ja päris esimest korda võib-olla elus üldse, ma tahtsin iseenda õrnust puudutada. Tahtsin tunda hinge õrna klaasi iseendaga, ilma, et hirmust, ja olles nagu ammu unustanud vajaduse end hävitada või karta saada purustatud, vajaksin kellegi teise viidet mu enese sisse. Oma väärtust saan teada saada ja tunda ainult ma ise. Tema oli loonud selleks keskkonna.
Sellepärast kirjutasin talle armastuskirja.
Jumal teab, et mina vajasin seda tunda, ja tema vajas kinnitust oma headusele. Ja see on samasugune maagiline armastus, nagu ma Mihkliga tundsin. See on müstiline keele ja filosoofia ühendus, milles aegruum on juhuste näilise liikumise läbi peitunud taevasolekuks, mis on täielik teineteise mõistmine. Täielik äratundmine. Ja ma võin olla nii harbas ja tundeline, sest ma tean, et ta ei reeda mind oma haihtumisega. Tema tõesti armastab mind, see ei ole enam hirm olla mööda vaadatud, unustatud, kaotatud. Isegi kui me ei peaks enam kunagi nägema, kuigi see nii pole, on see tunne oma põhjatuses kindlam, kui mehe ja naise vaheline äratundmine, mida ma kogesin. Ilmselt polnudki ma selliseks abieluriituseks valmis, sest ma olin hüljatud oma ema poolt - olin hüljatud enese naiselikkuse sügavamast kogemusest. Ühelgi mehelikul äratundisel ei saa sellisel kogenamtusel kinnitust olla.
Keegi ei saa muuta oma sündimise tähtede seisu. Aja liikumist tuleb ainult usaldada, sest see on suurem ja vanem kui meie, samuti kui on suuremad meist tunded, mida me teineteise vastu tunneme. Oma hingega peab suhtes olema, mitte kellegi teisega end iseenda eest peitma.
I didn't come here on my own accord
and I can't leave that way
Who ever brought me here
will have to take me home
This poetry
I never know what I am going to say
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar