Minu mõtted ei ole kõige tähtsamad mõtted maailmas. Ometi on need midagi, mida ma kusagilt mujalt ei kuule ega loe. On kattumisalad, analoogiad, jätkud ja viitamised. Midagi maailma tunnetamise sarnasuses, mis ei peagi olema identne. Aga on raske, kui see on äärmuslikult erinev ja rusuv, kui eitab minusugust olemist.
Pärast seda paaripäevast allakäiku, mil kõik mind jälle korraga kätte sai ehk miks mingitel tarvitamistel üldse mingi mõte on, sain ma teadvustada, millest pean loobuma enda iseloomu juures. Kannatus! Ma ei saaks kunagi omada paremat õpetajat kannatusest. See on puhastustuli, seda ei saa ega tohi vältida, sest see ongi su kõvaduse proovikivi. Iga kord kui ma olen saavuatunud põhjaliku veendumuse sellest, et ma olemas olla ei taha, tulen sellest välja kergema olemasolemise tundega. Järjest vähem üleliigset enese sees, sest see on egoistlik energia kasutmine, suundumatu ajaraisk (kuigi samal ajal ei ole ikka veel olemas kategooriat kiiruse mõõtmiseks!), mille suhtes kahetsust saab väljendada ainult tagantjärgi. Retrospektiiv on kollektsioon isikuid, kelle evolutsiooni tulemus on inimene praeguses hetkes.
Põhiline, nagu ikka, on usaldada seda sama praegust. Mure on mu elus olnud samaväärne deemon kui ükskõik, millise sõltlase sõltuvus. Kuidas see painab ja pigistades tahab tungida mu eneseteadvusse, aheldada mind maise ihalusega. Nii kui ma olen saanud sellest lahti tänu mingile ootamatult kergele õhule oma otseses kogemises, on energia väga vahetult hakanud mulle pakkuma võimalusi, valikuid, variante, mille kaudu väljenduda oma ideedes. Aeg ja mõte küpsevad kindlasti teineteise suunas. Arengusse uskumist ei tohi ainult katkestada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar