Murenurgeliselt näolt sa praegu
ei näe kui tuleb puuduolek

kas ei oska õnnelik olla
või liiga hästi teada õnnetust
hunnitut

proovisin teisi armastada
nad kõik olid sinu moodi
ei unustanud sind iial
nagu ise mind oleksid jälitanud

kas lõplikult võtsid mu mõistuse
ega kunagi

                 tagasi ei anna?



Ma saan aru, et mul pole mõtet testamenti kirjutada tegelt, sest mul pole mitte midagi, aga täna on nii halb päev olnud - vaata, ma kirjutan jälle luuletusi! - et ma ei saa ikkagi võimatuks pidada võimalust, et ma võin tunnetest hulluks minna. Ja mind on nii keeruline armastada, et paratamault tuleb Virginia Woolf selle jõega meelde. Aga täna riputaks kõik veel valmissaadud novelli, pohmaka ja päevade vaakumisse.
Üks asi küll - pange mind põlema, kui ma surnud olen, tuhk visake vähemalt merre (ookean on liiga kaugel), aga nii kõrgelt, kui saab, Ja kõik peavad mu matustel tantsima, lõbutsema, sest elu on kõigest kooliskäik, milles surm on lõputunnistus.