Olen tegelikult sama arg nagu mõni liiga spetsiifilise hoolega aretatud loom. Minus on suurepäraselt välja arenenud idealism, mis ei mahu oleviku reaalsusesse. Ja ma ei usalda inimesi. Pole vist kunagi usaldanud, aga mitte kunagi pole seda osanud tunnistada ning seetõttu olen naiivselt uskunud kõike. Kõiki. Aga kust läheb piir usaldamise ja usu vahelt? Piisab üksikutest "truudusemurdmistest" et mu hingesüsteemil luid murda. Sinna alla kuuluvad mulle suunatud paranoilisus, provokatsioonid, manipuleerimine ja alusetud süüdistused. Kui mind piisavalt kaua halvustada, siis ma hakkangi end halvaks pidama. See kehtib inimloomuse suhtes üldiselt.
Ja praegu, kus ma kõike seda endale tunnistamas olen, et sellega leppida, olen ma veel eriti õrn. See ette võetud andestamise protsess käib igapäevaselt. Mul hakkavad suvaliselt pisarad voolama. Iseeneseslik puhastumine, see ongi nutmise mõte. Ja üldse, ma peaksin hakkama nutmist reklaamima, mis mõttes kogu aeg peab kõik enda sees hoidma? Empaatia massidesse!
Kõige otsesem akt andestamise tähistamiseks on uue võimaluse andmine. Andestamine, mille hulgas on põhjalik, empaatiline mõistmine, on sõpruse baasväärtus. Usalduse ja reetmise õhukesel jääl tuleb alati jääda teineteise vastu ausaks nii, et kumbki osapool ei saaks teha egoistlikult valesi järeldusi tõlgendades toimunut ainult enese seisukohta arvestades. Püha on viivukene täis kahetsust ja andeksandi.
Keerulist on raske kanda. Aga rumalus on kerge, temaga on lihtne lõbutseda ja see ei pane mõtlema. Aeg kellegagi kohtumiseks võib olla samal ajal nii saatuslikult vale ja õige korraga. Ja tõesti - mida toorem kõik on, seda ausam ja vahetum see on. Paistab täpselt samamoodi nagu on.
Tänane päevauinak oli väga sümboolne: nägin, kuidas Keiti esitas laval "minu" luuletusi. Ma olin ise ka seal, aga ei leidnud õigeks ajaks õiget kausta arvutis ja ma ei saandki päris täpselt aru, miks tema minu tekste pidi ette lugema. Igatahes sattusid talle hoopis mingi inimese luuletused, kes mulle neid selleks saatnud oli, et ma neid loeks. Mu enda tekste selles arvutis üldse polnud. Aga Keiti luges väga ilmekalt ja soravalt suurele hulgale inimestele. Ärkasin ikkagi tundega, nagu oleksin painajat näinud. Ja omamoodi kogu see värk mind painab ka. Ilmselt põhiosas mu viimase avastusega usaldamatusest. Ma olen sügaval sisimas ikkagi fucking kabuhirmus selle ees, et mind ei mõisteta.
Ja täna hommikul oli unes maailmasõda, ma põgenesin raudteede peal venelaste eest metsa. Ja enne seda olin kuskil peenel peol, kus kõik olid ilusti riides ja muusika ja ainult mina aimasin, et meid tahetakse seal ära tappa. Ma justkui nägin läbi teenindajate omavahelist žestikuleerimist, milles nad vahetasid infot gaasipommide kohta. Surmahirm! Väga jälk. Ilmselt on see tagasilainetus eilsest pereterapeudiga kohtumisest.
Panen juba enamuses rõhku väljendamaks oma tundemaastike läbi emotsionaalse tegevuskava otseselt lugudekirjutamisse. Tundub, et hakkan lõpuks pihta saama. Esimene neist novellidest peaks ilmuma septembri Loomingus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar