kõrgpinge

Vaat et lausa piinlik või kahju on end proosaliselt väljendada, sest olen end luulesse nii sisse mässinud ja see ei ole üldse enam oh mul tuli või ah, ma olen armunud. Üks osa minust vihkab, teine armastab, üks silitab, teine lööb, üks minust on mees ja teine naine - see on tuli, mis saab kokku õhuga, see on maa, milles voolab vesi - ja mul pole teha muud kui alistuda. Või siis ma keeran fookuse teadlikult madalamaks, ma ei tahaks erutusest väärastuda, avan teleka, kuskilt peale VH1 ei ole kindlat minekut. Analüüsin umbes pool tundi saadet "Guess what year" ja ei pane kunagi rohkema kui kahe aastaga mööda. Räägin kolme Tartu sõbraga - kas ma tulen, kuna, mul on sulle muffin, joome end täis, aga ei, ma siiski ei lähe viimasele rongile. Kuni tuleb Whitney Houston - mul lendab vabsee sitt ventikasse. Putsi, kas ma juba terrve päev ei ole asju selgeks kirjutanud endale? Miks tunded otsa ei saa?
We both know I'm not what you need

Panen esimese viie takti jooksul ummisjalu joostes teleka kinni ja kirun - universumit! Kõik oli ju hästi läinud. Olgu, mõtlen, vittu see armastus ikka veel, lähen siis võtan ikkagi, jälle!, selle õlu ja need suitsud. Viskan oma punase nahktagi selga, Azealia alustab räppi I'm so cold I'm drippin ice ja ma feelin a change, feelin it in the air. Kohalikud jörrid töllavad viisteistminutit enne kümmet poe ees, näod irevil ja iga korraga järjest vähem näen ma neil ja endil vahet, aga ma kujutan ette seda blendimist liigagi hästi, kus ma mingis reaalsuse versioonis nendega koos jooksin.. big no-no. Mulle ei kõlba need üle kolmekümnesedki poisikesed. Mulle ei kõlba üldse mitte keegi! Tuss, jäta mind rahule, ära ole inimene, ole aju, fakk, aita mul mõelda, mul on plaani vaja, mul on lahendada vaja, mulle pole vaja meeste tähelepanu - ma ei taha selles üldse olemas olla, fuhh!
Sõidan rattaga prükkarini ja tõmban tobipaki paljaks, õlu tuli kassast tagurpidi kaasa, see on nüüd raudselt paukus, panen ta korvi ja mõtlen, et ei sõida jälle sinna lubjatehasesse, vanasse Kukelossi ka ei lähe, seal kukub lagi pähe, ja väntan nii aeglaselt kui mu rahutus suudab mööda väikest tänavat kuni üle raudtee, kust keeran lagendikule lossi juures - seal on tihnik kividega, kus ma kord eriti lääget luulet kirjutasin. Pargin ära, mõtlen pohui, täna pole kuhugi kirjutada, aga nii kui ma maha istun, õlle avan, hakkavad jooksma pildid minust samaväärsena kõikide ekside, parmude, hoorade, armastajate, luuletajate ja eluarmastuste vahel. Kas ma ei saa hetkekski üksi jääda, kas mu vaimu ei vaigista mitte midagi? Ja Susy Q laulab, et I can't live without you, can't live a day without you.

Ometi olen ma nii visalt kõik need aastad vastu pidanud. Teadmise eest, kus ma nädala aja pärast olen ei päästa mind miski. Ja kuigi ma tean ju, et see ei saa väga palju kaifimaks minna, kui mul praegu juba on, sest ma ise! olen oma küttekeha!, siis ikkagi idee on unistus, on kustumatu lootus, on paratamatu romantik minus, kes kultiveerib ja kulmineerib lõppematuid stsenaariume ja ilu ilu ilu - maalilikku inimeseks olemise jäädvustust!
Kogu see udu, õhk mis paks kui põleks inimese jäänused. Need noaga lõigatud tükid me pilkude vahelt on sõnad mida mitte kunagi välja pole võimalik öelda, sest need ei käi läbi keele, mis tunneb sõnu, vaid kõige toorema, jultunuma, labasema liha, mis naine ja mees üldse olla võib. See ongi armastus esimesest silmapilgust: põletav kiim, ja hingesugulus - sobiv helistik seletamaks tähistaevast, mis sellele kiimale särab! Täiskuu on helendav kolmnurk mu kehal, kui tema langeva tähena andub juba eemalt ilule, mida ma ei valinud, vaid milleks sündisin. Ja nüüd on ümbersündimiseks juba hilja - ma ei pääse siit kehast enne ega pärast kui ta oma silmad mu peale on naelutanud. Ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma sulan.

Selle teksti lugesin ette 26.05 HeadRead festivali proosalugemisvõistlusel.
Fuck kirjavahemärkidele, küsimus on rütmis.