я ж тебе говорю медитация, а не мастурбация

Kui ma oleks mees, siis ma oleks pede. Naised oma sissekodeeritud indlemisinstinkidega tüütaksid mind mehena romantilistes suhetes surmani ära. Aga et ma olen ise naine, saan ma suurepäraselt aru, kui loomastav on olla naine. Seega sellest perspektiivist vaadatuna saab naist tõlgendada Loodusena ja meest Kultuurina, mis naist taltsutab. Ja ma tuletan ikka veel meelde, et mees ja naine on energiad, mitte kategoriseeru kahel jalal vituks või munniks.

As you can see, philosophy struggles with huge tension. On the one hand, love seen as a natural extravagance of sex arouses a kind of rational suspicion. Conversely, we see an apology for love that borders on religious epiphany. Christianity hovers in the background, a religion of love after all. And the tension is almost unbearable.

 See  Badiou mõte viitab samale arusaamatusele, mis on läbiv peamistes konfliktides naiste ja meeste vahel. Kui me laseme endal tasakaalutult hõljuda ainult endale mugavas tajuspektris, ükskõik, kas see on pigem kaldu intellektuaalsele või emtosionaalsele, siis ei toimu teineteisest arusaamisel mingit arengut, sest me projetseerimine oma sisemisi puudujääke vastaspoolele. Viha ja armastuse hõre piir seisnebki iseenda armastuse võimetuses, mida me elame välja oma kõige lähedasemate inimeste peal, sest armastus, mis meid ühendab, seob meid tervikuks, aga viha (arusaamatus tingitud valust) ainult lahutab ja lahjendab seda ühtsust. Sellepärast ei seisagi suhted koos, et iga inimene individuaalselt ei tegele iseenda ravimise ja harimise eest hoolitsemisega, sest lihtsam on ju seda kellegi teise peal välja elada. Ah, kellele mind ikka vaja on! -  Fucking tont, sinule endale on sind vaja! Sa ei saagi kellelegi teisele midagi pakkuda, kui sa pole iseendale kõike pakkunud. Aga iseendaks saab jääda ainult siis, kui sa tead, kes sa oled. A nahui kui palju on inimesi, kes ei tea. Täielik turnoff.

Asi on selles, et emotsionaalseid probleeme on tunduvalt raskem teadvustada, kui intellektuaalseid, sest emotsioonides peitub elukogemiste peidetud allegooriaid ja mõnikord isegi nii eepilisi narratiive, et nende teadasaamiseks kulub aastaid samade vigade tegemist, et loogiliselt järele jõuda mõistmisele, miks me käitumie nagu me käitume, ja miks kodub alati see, mis kordub. Aga mitte keegi teine ei muuda su elu rohkem kui sinu enda otsused iseenda suhtes.
Olen korraga tänulik ja üüratult tüdinenud kõikidest oma eelnenud armusuhetest, sest need kõik on nii läbi kui läbi üldse olla saab, ent ometi on neil mu üle ikka veel võimu. Aga iga valukiht, mille ma avastan ja selleläbi tühistan, teeb mind VEEL KÕVEMAKS.

oma mōtetes lähen ikka ainult sinna
kuhu tegelikkuses pole võimalik minna 
ühe üksiku saare rannas 
mille tagakülje servas
on kōikeneelav tume org
üle hiidrahnude
jōudnud piirile
kus ainsana on hele
korraks. 
kui leidsime end üles. 
nagu igaviku kohtumispunkt

et liikuda tagasi 
kumbki oma poolusele
kaugenevil orbiidil 

nüüd kaotasime ära
ühendava lüli
maailmade vahel
mis teineteist sidus

äratõusmisest

Sattusin pühapäeval uute ja vanade sõprade seltskonna segusse ega suutnud sealt 12 tundi lahkuda. Samuti ma ka ei maganud pärast koju jõudmist, vaid kirjutasin suure mahu esseest ära, mille otsas ma terve vahenädala istusin, tegemata ühtki teist koolitööd. Kui pärast kella kaheksast uinumiskatset pool kümme akna lahti tegin, et võib-olla oksendada, nägin isasid(!) oma lapsi lasteaeda viimas ning sundisin end mõttes painavat magu tagasi hoidma, et mitte nende nähes kolmandalt korruselt alla roopida. Neid läks mööda selle aja jooksul lausa kaks paari. Jälgisin nende paterdamisi ja mõtlesin, et issand kui armas, aga - see ei ole ju minu jaoks. Ma ei taha ju tegelikult seda, see ei ole osa plaanist, mille pärast ma sündisin.

Kõik mu kolm abikaasakandidaati on tänaseks listist välja langenud ja see neljas, kellega tegelt üldse oleks mõtet abielluda, lõi minu jaoks hoopis olukorra, mis välistab eelnevatega tuntud konventsioonivõimaluse. Ja kuigi ma olen täiesti vaba, olen ma rohkem seotud kui kunagi varem, sest ma ei saa enam uneleda lootusest millelegi sisuliselt paremale, sest headusest paremaks  ei olegi võimalik minna. Nad on kõik mu elus käinud, et oma töö mu arendamiseks ära teha, igaüks eri tasandil, ja nüüd on minust saanud see inimene, kes ma olen: kontrollitud kirgedega vaba formaat.

Ma ei lähe reedel antropoloogiakonverentsile, sest pärast on üks teine pidu, kus ma ei saa endale lubada kohtumist selle kehaga, kes indikeerib mu nõrkust seksi suhtes. Ma saaksin ainult iseendas pettuda või võidelda, mis raiskaks mõttetult energiat tegemata tööde arvelt. TÄITSA PUTSIS KUI KALKULEERIV MA OLEN. Ma ei tunne iseennast ära. Ma ei oska enam midagi valesti teha!
Ilmselt nüüd tuleb tagasi see terve elu kestnud teiste inimeste idealiseerimisenergia ja peegeldub mu enda peale tagasi. Aga see ei tähenda sugugi, et mu ülesanded läheksid kergemaks, need on hoopis mastaapsemad ja nõuavadki kainet meelt, mida kellegi teise põhjendamatult salakavalad emotsionaalsusepursked ainult rajalt kõrvale võivad kallutada. Ja kuigi see kõlab jõhkralt, siis inimkonda teenides ei jaotu aeg indiviidide teenimiseks taolisel määral nagu see enne tundus elementaarne. Et mitte öelda mõttetu. Võrdväärne kasulikkus on saanud domineerima mu lähisuhteid sama teadlikus jaheduses nagu on teadus. Tegelikult panin ma selle loitsu paika vahetult enne kooli minekut. Nüüd tuleb ainult oma soovidega rahul olla.