äratõusmisest

Sattusin pühapäeval uute ja vanade sõprade seltskonna segusse ega suutnud sealt 12 tundi lahkuda. Samuti ma ka ei maganud pärast koju jõudmist, vaid kirjutasin suure mahu esseest ära, mille otsas ma terve vahenädala istusin, tegemata ühtki teist koolitööd. Kui pärast kella kaheksast uinumiskatset pool kümme akna lahti tegin, et võib-olla oksendada, nägin isasid(!) oma lapsi lasteaeda viimas ning sundisin end mõttes painavat magu tagasi hoidma, et mitte nende nähes kolmandalt korruselt alla roopida. Neid läks mööda selle aja jooksul lausa kaks paari. Jälgisin nende paterdamisi ja mõtlesin, et issand kui armas, aga - see ei ole ju minu jaoks. Ma ei taha ju tegelikult seda, see ei ole osa plaanist, mille pärast ma sündisin.

Kõik mu kolm abikaasakandidaati on tänaseks listist välja langenud ja see neljas, kellega tegelt üldse oleks mõtet abielluda, lõi minu jaoks hoopis olukorra, mis välistab eelnevatega tuntud konventsioonivõimaluse. Ja kuigi ma olen täiesti vaba, olen ma rohkem seotud kui kunagi varem, sest ma ei saa enam uneleda lootusest millelegi sisuliselt paremale, sest headusest paremaks  ei olegi võimalik minna. Nad on kõik mu elus käinud, et oma töö mu arendamiseks ära teha, igaüks eri tasandil, ja nüüd on minust saanud see inimene, kes ma olen: kontrollitud kirgedega vaba formaat.

Ma ei lähe reedel antropoloogiakonverentsile, sest pärast on üks teine pidu, kus ma ei saa endale lubada kohtumist selle kehaga, kes indikeerib mu nõrkust seksi suhtes. Ma saaksin ainult iseendas pettuda või võidelda, mis raiskaks mõttetult energiat tegemata tööde arvelt. TÄITSA PUTSIS KUI KALKULEERIV MA OLEN. Ma ei tunne iseennast ära. Ma ei oska enam midagi valesti teha!
Ilmselt nüüd tuleb tagasi see terve elu kestnud teiste inimeste idealiseerimisenergia ja peegeldub mu enda peale tagasi. Aga see ei tähenda sugugi, et mu ülesanded läheksid kergemaks, need on hoopis mastaapsemad ja nõuavadki kainet meelt, mida kellegi teise põhjendamatult salakavalad emotsionaalsusepursked ainult rajalt kõrvale võivad kallutada. Ja kuigi see kõlab jõhkralt, siis inimkonda teenides ei jaotu aeg indiviidide teenimiseks taolisel määral nagu see enne tundus elementaarne. Et mitte öelda mõttetu. Võrdväärne kasulikkus on saanud domineerima mu lähisuhteid sama teadlikus jaheduses nagu on teadus. Tegelikult panin ma selle loitsu paika vahetult enne kooli minekut. Nüüd tuleb ainult oma soovidega rahul olla.