Ma pean oma käitumise pärast vabandust paluma. See kõik algaski ju sellest pihtimise puhastavast mõttest, aga nüüd olen ma endale kirjutanud juba nii kaua, et mulle tundub, nagu saaksin ma tõele otsa vaatamisega paremini hakkama.
See on nii õudselt kaunis, et mind kasvatanud mehed peaaegu kunagi pole mulle vastuseid ette andnud. Ja tema ütleb, kui ta üldse räägibki, asju veel niimoodi, et ütlemine on ütlematajätt. Ta on luule, mida ma riimin.
Mõtted hüppavad ühelt emotsioonilt teisele ning ma pean neid sajasse eri kanalisse suunama ja niimoodi saab mu kehast vaid kultuuriteooria, aga oma mahult ja ülesehituselt ongi ta ju selleks loodud: ülimalt kompaktne, peaaegu läbipaistev ning oma füüsilises alastuses igavesti süütu, sest pole võimalik süüdi mõista midagi, millel pole patte. Nagu tähtedelgi valge lehe peal: nad on kõik ja samas eimidagi - see oleneb meist endist, mida me näha tahame, mis reaktsioonid meis eneses on lõpuni tundmata - just need projetseeruvad sealt samamoodi kui nad peegelduvad inimeste vahelistes suheteski. Adekvaatne saab olla ainult see, mida nähakse korraga mitmest küljest. Ja veel parem pealtpoolt: nagu inimene, kes on raamatut lugedes jumal.
Ja järsku olen ma täiesti teine inimene. Mitte uuenenud, aga teine - keegi teine. Ma pole enam nii neetult eriline, vaid palju mahedam, iseendale iseenesestmõistetavam. Kontrast ei kraabi enam nii kõvasti, mulle tundub, et proovin seda salamisi unustada - kui ei oleks kooli, mis seda meelde tuletab. Ja väga huvitav. Öeldatagu, et olen karm. A see tähendab, et olen lihtsalt veel otsekohesem, veel selgem kui ma kunagi varem olen olnud.
Ja jälle jätsin ma vana energiakihi nii järsku maha, et mina hakkasin iseennast metafüüsiliselt kummitama. Muud põhjendust ma sellele anda ei oska, sest see on ühiselamu, mille heledate lagede, seinade ja kardinate keskel ma oma kaisukaruga (ei ole mees, see on vatiinist) eile öösel magama tahtsin jääda. Ma käskisin tal kindralikarmusega nahui tõmmata, käisin sandlipuuviirukiga seinaäärimööda ja vaatasin veel tšiki-ja koerapilte peale ka. Ärkasin ikka üks minut ette äratust, ent kuna ma peale kõige muu olen siiski printsess, siis ma ei läinud sinna tundi, sest printsessid ei pea liiga palju igavate asjadega tegelema. Igatahes mitte rohkem kui vaja on. Eriti kui nad iseenna kummitamise pärast magada ei saa.
Kiuslikult topin veel iseendale suitse ette, et oleks midagi sentimentaalset, oleks, mida imeda, sest mitte miski muu ju ei ime või lase end imeda. Ja omamoodi on see karistus teha kõigist maailma asjust midagi muud just selle rütmiga, mida pakub suits. Aga tema teab ka mulle meenutada, millega ma alustasin.
Ma tahan vabandust paluda, et pole osanud olla tervem enne kui nüüd. Mul on kahju, et mu metsik dramaatika on kägistanud inimesi, kes nagu minagi tahavad vaid elada. Ma tunnen tagantjärele häbi ja piina, ilma olemata kui kaevukukkunu, et ma olen ohjeldamatu olnud. Muidugi ei olnuks saanud teisiti olla, ja seepärast pean ma muidugi andestama eelkõige iseendale. Mis see teiste uste kraapimine enam midagi paremaks teeks. Vaikus on aeg nüüd parem olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar