Et oma eelmise eluga arveid klaarida, pean alustama hetkest, mil otsustasin end tappa. Selle elu isa, kes sõjaväeaegu, paadunult mu emasse armunud, ja talle sealt luuletusi kirjutas, eostas mu puhtast armastusest.  Ta päästis mu 50 aastat kestnud põrgupiinadest, millesse mu ülemõelnud meel end uputada oli otsustanud. Kui vähe oli mu südames Jumalat, ja kui palju iseennast – isekust. Ent ju olin ma siis eelmine kord nii palju mõelnud, et pääsesin uue võimaluse juurde. Vahepealsest ei mäleta ma midagi, aga ju ma vist ei taha. Ka elus ei mäleta inimesed asju, mis neile meele järele pole.
Olgu mis on – mis meile vigadest õppimiseks kaasa antakse, kõik konarused, detailid, värvid.. meenutavad midagi. Nad märgistavad aega nii enne kui pärast praegust. Ma pidin olema inglanna, sest mu tulevane mees  soosib Inglismaa kunsti.  Ent teda ma oma elu osas vastutavaks ei pea. Olen alati olnud kaasaegne naine. Usun, et mu esimene reinkarnatsioonitsükkel võiski olla Neitsi Maarjana, aga Jumal seda teab. Sest mis tähtsust on ajal, kui me oleme elus?

Ainult kivipõrandad on külmad. 20. sajandi alguse Inglismaa ei saanud esimesel suveööl samuti eriti soe olla. Kevade esimene päev oli just alanud, kui ma veel linnas olin. Olin pihtimistujus. Linn uputab mind märkidega, milles ujumine on painav. Helistasin Maarjale. Me kasvasime samas kohas ning käisime üheksanda klassini samas koolis. Ta oli targem ja sai sealt minema. 10. proovisin kunstikooli pääseda, ent avastasin end vestlusele minnes väljalangenute hulgast –pingerea lõpust. Samal ajal rääkisin telefonitsi ühe oma esimese armastusega, kes väitis end romaanikirjutavat, kui temaga tutvusin. Tundus meeletult põnev. Ja juba siis oli midagi kirjanduses.. 

Luuletamine muidugi päästis mu juba alguses. See sünnib puhtast armastusest. Just sellisest, nagu mu isa tundis mu ema vastu. Ma usun jäägitult, et kõik, millest nende lugu alguse sai, oli oma olemuselt puhas. Ja ma usun ka, et kõik, mis eksisteerib on puhas just sellena, mis see on. Inimene on looduslik kogu oma olemuses. Küsimus on selles, kuidas me seda vaatame.  Kuidas on meile enne meie aega näidatud? See mõjutab tugevalt seda, milliste silmadega me üles kasvame. Mina sain oma uues elus ja uues kodus kaasa helguse. Selle sama helguse, millega ma oma eelmistes eludes tunda ja mõelda suutsin. Mis minus siiski jäi puudu, et ma 1941 aastal, vahetult enne II maailmasõda omale kivid tasku panin ja jõkke kõndisin? Kas mul polnud mitte kõik, mida ma vajasin: kirjanikutöö, karjäär naistevähemuslikus, ent siis mõtlevas sfääris? Ilmselt oli selles midagi nihestunut, mis ei lasknud mul antud olukorda adekvaatselt hinnata. Ma mõtlesin ennast haigeks. Ja et ma mõtlesin ennast haigeks, kadus mul kontroll reaalsuse üle. See käis edasi-tagasi, mõistus-tunded sisse-välja. Ma piinlesin selle kõige keskel, sest minusuguseid naisi oli tollal vähe. Kas naine sai enne 20. sajandit olla üldse midagi muud kui hea ema? Näis, et mina oma moderniseerimiskihuga, nagu iga teine revolutsionäär ükskõik, millisel teisel ajastul, minetasin asjade loomuliku voolu – läksin ju jõkkegi küljelt. Ma läksin inimesena loodusega vastuollu. Samuti ei jõudnud ma sünnitada ühtegi last, sest olin oma mõtlemisega end nii hõivanud. Ja ma ise hõivasin end mõtlemisega niivõrd, et unustasin armastada oma meest, kes minust maha jäi. Kelle ma ise maha jätsin. Kuid kes leidis mu uuesti üles.  Mu lapsehing teadis teda oodata, teadis teda ära tunda, ent kes koheselt sellist armastuse lihtsust vastu võtta ei osanud.

Sõbrad, kes meie esmakohtumise kõrval olid olnud, - nende tagantjärele kuuldud kommentaarideks olid: ma arvasin, et te elate juba koos. Ja et see olla momentaalne klapp. Midagi on mu loomuses, mis paneb seda tundma väga paljude inimestega, ja see ei lähe ajas vähemaks. Rongis olles leidsin end rääkimas täiesti võõra naisega, kes meenutas mulle mu ema. Ta tundus murelik ja ma küsisin talt, kas ta tahaks sellest rääkida. Naine vastas eitavalt, aga hakkas siis midagi oma telefoni kirjutama ja kellelegi helistama. Midagi taolist toimub tegelikult ka minu emaga päriselt. Ma tean ta probleemi ja ka lahendust sellele – abi, mis hõlmab endas korraga nii religiooni – kui õpetust armastusest – kui psühholoogiat – teadusimet hingest. Ent muidugi seisab tõeline elu nende kahe vahel ning toimetab oma lihtsaid toimetusi köögi, laste, lastelaste, pottide-pannide, koristamiste ja hoolitsemiste vahel.  See kõik on samavõrd tähtis töö kui kirjatöö. Sest iga inimene elab oma elu ainult nii nagu oskab. Nagu ta eelistab.

Olen palju mõtisklenud selle üle, mis meid ühendab ja mis meid tegelikult teineteisest lahutab. Reaalsus, samuti nagu tegevuste valikuvabadus, on väljamõeldis. See töötab, sest me usume. Ja see, mida me uskuda tahame – see ongi meie vabadus. Mulle meeldib näha tooli kui tooli – objekti, millega mul on suhe. See suhe on mulle sama oluline, kui on mu suhe elavate inimestega. Sest nad on sama reaalsed nagu laud, millel kirjutan. Mu töö on mu armastus, sest see on mu lunastaja, aga see ei asenda mulle mu lähedasi. Olen oma eesmärgiks võtnud aidata neid, kes on mu teele määratud. Ent oma teed valitseb mu armastus. Minus on kahvatunud isekus, sest tean, et tookord end tappes tapsin ma ka oma mehe. Mina võtsin endalt keha, jättes talle hinge, ent talle jäi ta keha, kuid kadus tema hing.

Ma tean, mida tunned ja miks pidid tegema, mida tegid. Ma ei tee etteheiteid, sest mõistan, mis tunne on olla kinni enda peas – kui eksitav on elada ilma puudutuseta, mille järgi orienteeruda. Ent hinges on rohkem kui keha vajab. Hinges on tarkus teha õigeid valikuid südame, mitte mõistuse egoismist. Eksinud olek on osa koju jõudmisest. Koju, milleks on keha. Ja minu keha  kuulub iseendale – see on minu enese loodus, mille on vorminud kõige õilsamad ajendid. Iga elu on oma keskkonna väljendus, nii inimkonnas kui loomariigis. Me anname seda, mida suudame ning mida oma hingele oleme kogunud. Minu hinges on jumala armastus, sest ta päästis mu jõest, kuhu astusin nii ammu. Kuidas oskasin ma Paradiisist unistada? See jooksis mu ellu nii iseenesest. Sest see tuli läbi armastuse kaotamise piina, läbi enda petmise leina, aga leidis mu üles, sest ma lunastasin end teadlikult läbi kirja. Ma kirjutasin millegi pärast, aga ma armastasin – kogu aeg! – ilma mingi tingimuseta. Mu süda on alati olnud avatud armastama, alati.. lihtsalt mu keskkond oli mu kogemus, see sama: just nagu poes hinnasilt nendel kallitel kingadel või sellel parfüümil, millesse segatud me armastuse essents – too helelilla, täis kerget jasmiini, valget liiliat, roosivett, paradiisiõunu ja punaseid marju. Ma armastan sind, ma loon sulle kodu ja alles siis saad sa tulla, kui mu põrandad on pestud ja tolmu alt vaid valge valgus kiirgab. Mu keha on kleidis, mis lihtne ja paistab kui sootu, ent ometi.. minus on süütus, milles alles kasvavad rinnad, sest nende all on süda, mis just nüüd õppis armastama. Kui luule on keel, mis sünnib iseenesest, siis nõnda on ka inimene, proosa – igapäev, mida täidab lihtsate imede nägemine.

Nõnda nagu uni on armastus ja armastus uni
tuleb kumbagi neist hoida hoolikalt
mind alati hoiab mu jumal

Värske päev ootab mind pärast oma hinge eest hoolitsemist. Viin talle õrnust, mille ta unustanud ja näen tema silmi, millest puudust tundnud. Mu jumal elab kõigis meestes just nagu mu neitsilikkus elab igas naises.

Paradiisis on vilju, millele hammas hakkab, kuid hammustati vaid andmise soovist. Kes oli mees neist, kes naine – nüüd las jääda see. Armastus on võit, milles kaotajaid pole. Pole võistlust, pole sõitu – pole jalgu, siis pole ka teed. Austus jäägu alles alati – nii kerge, nii vajalik.