Kui tähendused lähevad sõnadest nii palju kaugemale, et neid tõesti silmist ja hääletooninüanssidest mõistetakse, siis on millelgi vähemal võimatu üldse konkureeridagi. Ideaal vaimses tundlikkuses on kuskil sellises kõrguses ära käinud (kukkudes sealt muidugi otsekohe mutta), et mehed ei paku mulle enam mitte mingit pinget. Esiteks on nad alati mingis arengufaasis lapsed ja teiseks on tegu inimversioonist 1.0, samas kui naine on oma skillide poolest juba kõvasti täiendatud 2.0. Naine on ülimuslik, aga mehed on jobid. Sõna otseses mõttes. Sest kõigepealt on vaja ju pauk lahti saada, ja kuhu mujale kui mitte naisesse? Üksi ei ole neil mitte mingit maailma, mida ehitada või kaitsta. Mitte mingit mõtet.
Muidugi ma tunnistan, et ega minagi pole oma seksuaalsusega väga hallatavalt hakkama saanud, aga see on veits haletsusväärne, kui sealt poolt mingit kainemat kalkulatsiooni ei toimu. Türa kus nüüd patriarh on? Mees peab suutma end valitseda ka ürgse seksapiili juures. Kuigi samas võiks ürgseksapiil enesest ka teadlik olla ja mitte liiga kergel meelel huuli punaseks värvida. Ma enam ei julge lakknahast kõrgeid kontsi kanda päris pikka aega nüüd. Ja üldiselt on kogu mu isiklik seksiajalugu õõvastav. Ma päriselt uskusin viimase korrani mingisugusesse südamesõprusesse inimesega, kelle ma endasse füüsiliselt sisse luban. Ja kui ma praegu väidaksin, et see oli naiivne, siis mõjuksin ma endale kibestunult. Aga praeguses seisus pole mul enam palju emotsioone, kuigi ma ei mäleta, millal ma nii puhta kubrusega silmitsi seisin. Nii palju põhjusi, kui mul on olnud kellessegi armunud olla, on mul ka argumenteeritud fakte kurbuseks. Jah, ma suudan väga pikalt ja põhjaliku selgusega olla oma tunnete juures, aga see ei tee neid kahjuks olematuks. Mul on kõrini sellest.
Rehabilitatsiooniplaan on vähehaaval teostuma hakanud. Eile oli järjekordse noortergrupi ühisüritus. Ma just olin Tartust tulnud ja eelmisel päeval sünnipäeval end ülesöömisega energeetilises tasakaalus hoidnud, ent arstide seltskonnas ikka mõne surmahuumorirepliigi visanud. Pidevalt käib programm: mõtle, enne kui reageerid - ja see ei ole kerge olemine. Just see ongi kõige tüütum: mulle tundub, et ma ei või kõike öelda nii nagu ma mõtlen, sest keegi ei saa must aru või solvub. NII LIHTSALT EI RÄÄGITA.
Trin, sa reageerid üle. Elad jälle ainult oma peas.
Igatahes - ma tulin sealt enam-vähem kaduteta ära, umbes nullpunktis sõitsin kohale. Aga siis. Mingi piparkoogi maania töötuba. Ma tõesti ei mõelnud ega arvanud mitte midagi enne kui nõustusin selles ürituses osalema. Emotsionaalselt oli see sama tüütu, kui algklasside vahetunnid. Ma päriselt ka vihkasin vahetunde, sest need olid lärmakad ja paljuinimeselised. Ja enne ei jõua ära kohanedagi, kui see juba läbi on. Ja niimoodi mitu korda päevas, et muudkui kohaned selleks, et kohe ümberkohaneda - mitte kunagi päris kohanetud ei saagi. (Läheb jälle sujuvalt ruumipoeetikaks vist?) Sellistes kohtades ma ei mõtle ega tunne midagi, sest kõike on liiga palju, et ma oskaksin kogu sellise olemise suhtes mingit seisukohta võtta. Üldiselt kaotan ma siis ka kõnevõime, lihtalt seetõttu, et pole mitte midagi öelda. Ja kuigi osa sellise grupi mõttest on sotsiaalsete oskuste arendamine, siis ..ma vist ei tahagi sotsiaalne olla.
A milline mu sotsiaalne elu eelnevalt olnud on? Suht mingi lõputu kohvi ja/või tobi tegemine. Viimaste kuudega olen aru saanud, et ühistegevus ongi see, mis inimesi liita suudab. Suur aga on selles, mida koos tehakse. Teha lihtsalt selleks, et midagi teha mingite lambi inimestega - not my thing, nagu selgub, sest kui ma sealt suure ebamugavustundega lahkusin ja koju jõudsin, oli mul oma viis tundi ikka mega pask olla. Kõige tugevamalt ilmselt seetõttu, et olin oma aega raisanud mitte millegi peale: ma tundsin tugevalt, kuidas olen võimeline inimesi vihkama. Ja muidugi on välise vihkamine iseendaga mittetoimetuleku eksternaliseerimine, mis kinnitab siiski vaid seda, et mul ei ole mõtet mingi lamba rahvaga üritada sõpru mängida. See on kindlalt ajaraisk, sotsiaalsust ei saa sellisel moel tekitada.
Jooks käib ajaga ainult seetõttu, et ma elan praegu projektide raames, mida ma ise endale püstitanud olen. Ühikas elades kogusin raha, et ära kolida - kolitud; tegin oma tagiprojekti lõpuni - omanikule toimetatud; nüüd on väiksemahuliste käsitsi kokkuõmmeldud luulekogude kirjutamine - igale lugejale isiklik pühendusega ainueksemplar (ükski kogu pole sama sisuga). Enne uut projekti ei võta, kui vana on tehtud! Ja ma kavandan seda romaani juba paar nädalat, sest mul on VAJA seda kirjutada, ma PEAN SAAAMA seda teha, aga mitte enne, kui ma iseendaga kokku olen leppinud. Miks ma peaksin vahepeal oma aega raiskama inimestega, kellega mul pole mitte midagi ühist peale tõdemuse, et me taastume millestki? Ja siinkohal meenub mulle üks üldine sotsiaalne tähelepanek. Ühise eriala või misiganes näiliselt sarnase laadiga kogemusrühmast pärit inimesed ei pruugi teineteist absoluutselt mõista. It takes more than that ja sellest ma üritangi aru saada, mis on see võtmetegur - sest see on olemas! - mis mind inimestega seob. Kuigi ma võin vabalt omaette olla, sest I'm good at being alone but I hate being lonely. Olen paranoiline, et asi on jälle ja ikkagi ainult minus, sest ka mu kõige hingelähedasema tegevuse ehk kirjutamise kaudu pole ma omale teiste kirjutajatega normaalseid ja püsivaid suhteid loonud (siin on tegelt ka õrnu erandeid, aga ). See on täiesti omaette üksinduse teema, sest kui ma oma tööst tahan rääkida, siis ma pigem kirjeldan teisele osapoolele oma tegevustikku, selle asemel, et saaksin jagada kogemusi töö spetsiifikast. Ja sellepärast ongi mul ka ülikoolis vaja käia, et seal on natukenegi midagigi.. kultuuriteaduslikku. Oh jah, tõesti, see kurbus on teistest eraldi, sest seegi hargneb tõdemusest "mul ei ole ühtegi kirjanikust sõpra" edasi teemale, et kunagi "mul oli kirjanikust sõber, aga siis me seksisime," mis ei ole tõesti mitte midagi muud kui glusterfuck. Mis toob sujuvalt tagasi teema, millest ma tahtsin rääkida: miks ma praegu naudin meeste vihkamist.
Viha ei olegi minust maha jäänud. Võib-olla see mitte vihkamine lükkaski mu hullarisse, sest mõistus tegi liiga mitu tiiru peale ja mu enda varjud muutusid elavaks meenutamaks mulle duaalsuse vajalikkust. Vihata kurjust (ma loen sinna hulka lolluse) on tappa mürki vastumürgiga, mis ei saa olla mittemürk. Siit edasi on puhas keemia. Kahtlustan praegune üldsegi, et eesti kirjandus saab minu kui autoriga sama vähe hakkama kui mehed minu kui naisega. OO, MA OLEN OHVER, KEEGI EI MÕISTA MIND. Just some facts: oma teise raamatu toimetajaga ei kohtunud ma mitte kunagi ("vastutasuks" ei läinud ma oma raamatu esitlusele), aga seda ei maksa ainult isiklikult võtta, kuna Ji puhul ongi vist tegu konveierkirjastusega (kõik raamatud on ühesuguse kujundusega ja neid lastakse välja korraga mitu), siis seal vist ei toimugi mingeid kunstilisi läbirääkimisi ega sisulist koostööd (sest kuulujärgi "usaldatakse loojat nii palju, et ei olegi vaja midagi muuta" mis on minu meelest veits laiskuse märk ka, sest HALLOO KUI PALJU RAAMATUID ILMUB). Olen seda ka avalikult eelnevalt maininud, et käsikirja valmis saamisel ja trükis ilmumisel on ajaliselt absurdselt suur auk, seega, eriti kui koostöövalmidus pole mõlemapoolselt samaväärne, ma lihtsalt lähen elu ja tööga edasi, st mul on pohui oma raamatust, kõriauguni selle sisust, mis on mu enda jaoks nagu okse vaatamine. Eriti kui keegi ei aita selles orienteeruda. Aga ilmselt peaksin vist üldse tänulik olema, et keegi on viitsinud avaldada.
Veel: viimase aasta jooksul pole kaks põhilise kirjandusajakirja toimetajat mulle vaevunud isegi vastama. Kahtlustan, et Eesti luule elav legendki ei julge mulle tunnistada, et ta ei saa tänavakeelega hakkama ning on tegelikult vist natuke võimetu mu tekste toimetajapilguga vaatamaks, sest seda keelt erudeeritud inimesed lihtsalt ei valda. Tõestus: Loomingus ilmus mõned aastad tagasi väga piinliku trükiveaga luulerida, kus amfentamiinijoobe asemel jäigi amfiinijoove. Ligikaudu 90 leheküljelisel käsikirjal, mis ma talle saatsin, võis selliseid momente palju sees olla, mistõttu ta mu küsimusele, kas temast mu toimetaja võiks saada, ilmselt ei vastanudki. Kuigi oli eelnevalt öelnud, et kogumik peaks kindlasti ilmuma. Samuti ei selgitanud Verb, miks ta mu raamatut avaldada ei taha.
Ma võiksin hakata igasugu asju välja mõtlema, eks. Aga ma olen eelistanud oma fantaasiat rohkem rakendada mõeldes välja inimsuhteid, mida olemas pole.
Veel: viimase aasta jooksul pole kaks põhilise kirjandusajakirja toimetajat mulle vaevunud isegi vastama. Kahtlustan, et Eesti luule elav legendki ei julge mulle tunnistada, et ta ei saa tänavakeelega hakkama ning on tegelikult vist natuke võimetu mu tekste toimetajapilguga vaatamaks, sest seda keelt erudeeritud inimesed lihtsalt ei valda. Tõestus: Loomingus ilmus mõned aastad tagasi väga piinliku trükiveaga luulerida, kus amfentamiinijoobe asemel jäigi amfiinijoove. Ligikaudu 90 leheküljelisel käsikirjal, mis ma talle saatsin, võis selliseid momente palju sees olla, mistõttu ta mu küsimusele, kas temast mu toimetaja võiks saada, ilmselt ei vastanudki. Kuigi oli eelnevalt öelnud, et kogumik peaks kindlasti ilmuma. Samuti ei selgitanud Verb, miks ta mu raamatut avaldada ei taha.
Ma võiksin hakata igasugu asju välja mõtlema, eks. Aga ma olen eelistanud oma fantaasiat rohkem rakendada mõeldes välja inimsuhteid, mida olemas pole.
Tuleksin nüüd tagasi sõna ja tähenduse suhte juurde, mille kaudu on ka objektiivselt luuletaja ja välismaailma vaheline kakofoonia seletatav. LUBADUS sisaldab lubamist, mis sisaldab luba. Nii. On erinevad sotsiaalsed mängud, rohkem või vähem vaimsetlaadi, aga siiski - kõik mängivad vahetpidamata. Ja on rohkem ja vähem universaalseid mänge, aga iga mäng, mis toimub potentsiaalsete armatsejate vahel, on unikaalne. This one is different, because it's ours nagu me kõik teame. Ma alustaksin kõige rõvedamatest, et liikuda uuesti ideaalini, sest lähtepunkt on praegu viha. Ma vihkan kõiki mehi mu elus selle eest, et nad on seksi minuga võtnud iseenesestmõistetava võimalusena, mille eest nad ei pea vastutama. Mina olen väga VÄGA vale koht, kuhu oma munni sisse toppida. Eriti hästi teavad seda need, kellesse ma armunud olen olnud. Aga kui taandada subjektiivsed emotsionaalsed reaalsused praegu (teaduse nimel?) üldisesse võrrandisse, siis täna olen ma kohas, kus kõik need tüübid teevad korraga haiget, sest nad on tõestuseks, et seks on lihtsalt suguelundi kasutamine (hooramine), millel ei ole suuremat tähendust sellest, et söömiseks on suu ja kuulmiseks on kõrvad. Õigemini: seksil on veel vähem tähendust, sest kui vanasti (enne seda kui inimesi oli liiga palju) oli reproduktsioon teema, siis olles globaalselt adekvaatne, ei saa laste saamist pidada mingiks eraldi eesmärgiks. Mulle ausalt öeldes ei mahu lihtsalt pähegi, kuidas inimesel saab selline kinnisidee olla, et ta tahab last saada. Putsi küll, see pole ju mingi leib, mis tehasest tuleb. Minu jaoks taandub see millelegi sarnasele nagu vaimude välja kutsumine, sest sisuliselt kanduvad peale"heade geenide" järglasesse ka ABSOLUUTSELT KÕIK EOSTAJATELE EELNEVAD PROBLEEMID MITME GENERATSIOONI LÕIKES. Kuigi jah, rahune Triin, normaalsetes kasvutingimustes ei pruugi need välja lüüa. Mida ma tahan rõhutada on see, et me kanname indiviidi tasandil endast järgnevate inimeste suhtes palju suuremat informaatilist vastutust kui me teadvustada osanud oleme. Kohati meenutavad täiskasvanud inimesed mulle aga ikka veel lapsi kommipoes, kes lihtsalt üldse ei viitsigi oma egost üle saada, a la miks TEMA abiellus enne kui MINA türa nagu sellel oleks üldse midagi armastusega pistmist. Ja muidugi on neil siis õudselt kurb, kui nad oma tahtmist ei saa.
A eks ma isegi olen kiimelnud, mida kätte ei saa. Õudselt piinlik on tagantjärgi, aga vähemalt oli tegu väga põhjaliku ja ammendava kogemusega.
Nagu näha, siis ma liigun sujuvalt ühelt ideelt - milleks on romantism oma looduse ja armastusega - teisele, üldisele ja välisele, millelegi endast suuremale. Teistpidi saab seda näha ettekäändena laste saamise vastutuse võtmisest, aga samas mul ei ole millegi eest end ära käänata, sest ilmselt seisneb minu ainuke tõeline emadus vägistamisjärgses abordis. Ja sellepärast on mul meestele sellest ema/psühholoog/hoor olemistest just eriliselt kopp ees: nende emotsionaalne nõudlus tülgastab mind, sest see on võimetu oma munnist kõrgemale korruse kolima. Vaesed inimesed, nad ju ei saagi SEST VERI ON ÜHES PEAS KORRAGA. Aga tead mida, mees? Ma olen kuninganna. Ja kui sina kuninga, või vähemalt kuningapojana, käituda ei oska, siis tõmma nahui, sest seksis peab minu jaoks sisalduma vaimne ülimuslikkus - armastuse absoluutseima tipu väljendus, midagi mõjutatud tantristlikust arusaamast kui ideaalist, milles mehe ja naise keha ja vaim kommunikeeruvad. Aga mida ma räägin nende mehaaniliste idiootidega üldse? Neil läheb seksi mainimisestki kõvaks, rääkimata arusaamisest, mida see hingeliselt mulle tähendab. Türa - lihtsalt masendav. Ja selliseid olen ma LUBANUD enda sisse tulla.
Kuigi okei, neil on kõigil mingi oma anne, nad on millegi poolest erilised - täpselt sama moodi, nagu kõigil viieaastastel lasteaias on oma eripära, ja seda ei tohi alahinnata. Sisuliselt pole ükski mees nii tark, et ma tahaks temaga magada. Aga samas mul päris lootus kadunud pole, sest kui ma piisavalt edukalt ülikoolis käin, siis võib vist ikkagi midagi juhtuda? Sotsiaalne staatus on lausa vist kujunevat mingiks asjaks mu elus, mingi linnaselamise kõrvalsaadus, aga sellel ei ole mitte mingit kaalu, kui puudub VAIMSELT TERVIKLIK KAPITAL, mis sisaldab endas tundmisega samaväärset teadmist, kuidas maailma parandada, ja tahtmist, ettevõtlikust selle muutumise elluviimiseks. Sest kui ma oma päritolulele mõtlen.. ei saa ma seda häbeneda, aga mul on sellest kõrini. Mina olen see ülemineja, maalt linna tulija, enese tõestaja. Väikelinna koolist Euroopa kunstnikuks on omajagu teed. Ja võib-olla ka omajagu päid, millele peale astuda.. ma ei tea, aga ma vajan enda lähedusse inimest, kes suudab minuga koos mõelda ja kellega ma saan käia mööda ääri, kus üksinda on ohtlik, ent mille tundmine on maailma paremaks mõistmiseks vajalik mitte ainult meie pärast. Ma VAJAN, et mu elul oleks söömisest ja sittumisest suurem mõte ning täna arvan ma veel kindlalt, et ma ei viitsi oma aegruumi kellegagi jagada ainult esimese kahe jagamiseks.
Erineva tasandiga tähendused saavad ühes suunas liikuda küll paralleelselt (üks keha vastu teist keha), aga need ei pruugi samas punktis kohtuda (kui palju üldse samal ajal orgasmi kogetakse näiteks?). Üks asi on füüsiline viisakus (viia naine enne lõpuni), teine ja palju rämedamalt ausam ja kõike muud tühistav tõsiasi on armastuse puudumine inimese vastu, kellega vahekorras ollakse. Ja ma ei räägi siin mingist universaalsest inimesearmastusest, sest selle tundmiseks ei pea kellegagi seksiksima. Kuigi halastusseks! O MAI GAAAAAAD!!!! Never again. Naise moraal ei ole lihtsalt intellektuaalne lisand, vaid sel on enne oma vaimse priviligeerituse staatust ka palju lihtsam põhjus: oma loodusliku rolli poolest on temal suurem vastutus lapse ellujäämise ees. [Rasestumisvastased vahendid tulid kasutusele 20. sajandi teisel poolel ning nende mõju pole 100% garanteeritud raseduse välitimine.] Alustades juba sellest, et naine kannab last oma ihus, on tal uue vaimu väljakutsumise suhtes vastutus tema inimmehhaanika kujunemise ees. Ja mentaalsed protsessid, mis raseduse ajal toimuvad, kanduvad samuti mustrina üska edasi. Rakuinfo on samaväärselt nii vaimne kui füüsiline. Kui seks on ülimuslik infovahetus, milles kusjuures peale kõige väljendub ka jumal (mind ei koti praegu üldse, kui piiratud sinu mõistuse vahendid selle termini mõistmiseks on), siis rasedus on kuninglike kroonjuveelide kandmine. Karta on, et naisel on selleks suurem privileeg - ta on ju ka ilusam! Ah, ma vist tõesti jumaldan naiselikkust, sest see saab endas sisaldada palju rohkem pehmeid väärtusi, mille nimel end kasvõi mehel surnuks peksta lasta. Ja sõbralikkusest, kergemeelsusest, enesekaitse puudumisest plikaliku usalduse tõttu vägistatud saada - see jääb selle värdja südametunnistusele, kes õigel ajal sõnast "ei" aru ei saanud.
Praeguseks jääb mulle järele ainult seksi kui kultuurilise fenomeni uurimine. Sest kallis mees, kui sina ise ei hakka end adekvaatselt hindama, siis ära oota, et ükski naine jõuaks sulle elu aeg jalaga persse taguda lihtsalt seetõttu, et ta armus sinu tooresse potentsiaali, nähes läbi sinu võimekust, millesse sa ikka veel ise uskuma pole hakanud. Ja ausalt, mind enam ei koti see, et nõukogude ajal lapsed ja emad piisavat lähedust ei saanud. Vittu küll, sa peaksid sellest ajast alates juba vähemalt paarikümneaastane olema, oled juba päris suur poiss. Tegele nüüd fucking ise oma hingega.