aga ma olen ju universumiga suhtes

Tout est chaos

À côté

Tous mes idéaux: des mots

Abimés...

Je cherche une âme, qui

Pourra m'aider

Je suis d'une

Génération désenchantée,

Désenchantée*

Mul on esimest korda elus täielikult kohale jõudnud küllastumus isiklikest inimsuhetest. Viimase aja läbilõige kinnitab veelkord, et ma ei hakkagi mitte midagi muud ligi tõmbama kui teiste inimeste isiklike monodraamade lahkamist, kui ma iseenda omast täielikult ei vabane. Selle pärast olen ma ka otsustanud oma pühendumuse kirjamises viia järgmisele tasandile ning kavandan romaani. Aitab nendest luuletustest, mis juba ongi nii mitmeleheküljelisteks veninud, et mul ei jää muud üle, kui sõnad kujunditest ja analoogiatest lahti lasta jooksma. Tundub, et ma olen viimased kümme (ilmselt rohkemgi) aastat savi kokku tassinud ja tööriistu otsinud, et lõpuks skulptuure raiuma hakata. Tead, milline kergendus see on! Selle pärast ma üldse kooli läksingi. Aga noh, isiklikud draamad mängisid jälle akadeemilise hariduse üle. Tahaks öelda, et pole hullu, aga on ikka (mina).

Mul on kevadisi sündumusi endale ikka veel väga raske andestada. Ja üldse on väga palju inimesi, kellega olen halvasti käitunud oma emotsionaalse ebastabiilsuse tõttu ja palju võimalusi, mida olen käest lasknud ebaadekvaatsete reaktsioonide pärast. Olenemata tõsiasjast, et olen ju kõigest inimene, another brick on the wall, kes on kõigist enda lähedastest vahetult mõjutatud, tunnen ma siiski süüd iseenda reaktsiooni pärast, mis on allapoole mu ideaale. Aga see paneb mind mõistma inimeseks materialiseerumise kogemuse tähendust: ideed (ma pean ideeks eelkõige ka inimest, sest ta on vormunud variant teistest piisavalt kõvadest ideedest, et ise uhiuue/kordumatu versiooninda eksisteerida) ei saaks ideaalide poole püüelda, kui neil poleks selleks ainelist võimalust. Kogemine on teekond iseendas, iseenesest. Ilma dünaamikata, milleks võiks pidada eelkõige uudishimu ja teadvustamata valikuid (saatuse suunamine vms), on tõesti ainult sirged lahendused. Sirged ja lamedad (lõpetad kooli ära lähed järgmisse ja siis ja siis ja blablabla). Kuigi kokkuvõttes võivad tulemused siiski samadeks osutuda.
Seega - mul ei ole enam väga võimalik midagi või kedagi dissida. Kõik inimesesisesed tupikud on alati kuidagi seletatavad. Isegi siis, kui need kalduvad selle elu raamidest välja. Lugu on alati pikem kui ühe inimese isiklik elu. Sellepärast ma vist nendest potentsiaalsetest draamadest nii väsinud olen ka. Et ma ise olen olnud nii reaktsiooniline, aga enam ei viitsi. Mis ei tähenda, et reageerija minus oleks kadunud, aga ta ei domineeri enam nii palju emotsionaalselt, sest on tugevamaid omadusi välja kujunenud, nagu lahendustele orienteeritavus. Keemilisel tasandil mõtlen ka, et sellele asjaolule on võinud kaasa aidata sigimisvõime vangistamine, mis peale sigimisvajaduse kaotamise on selle energia sujuvalt ajju suunanud, kus sellele palju rahulikumat väljundit leitakse. Inimene on nii mõneski mõttes väga labane kombinaat ja kuskilt läheb tegelikult piir selles osas, mida tekitab mehaaniline mõjutamine (s.t. väline survestamine emotsionaalsel, intellektuaalsel, füüsilisel tasandil) ja mis on kaasasündinud (energiakogumite, mis ühe inimese raamistikus ehk isiksuse, kes last eostab ja kes eostatud saab, pärand) potentsiaal. 

Nagu näha, siis ma kirjutan siin vist hoopis üsna toorest iseenda leiutatud antropoloogia konspekti.. aga ma pean enne kõikidest oma mõtetest tühjaks saama, kui ma end uuesti täitma hakkan. Ja midagi olen ma praeguseks hetkeks ikka väga väga täis, aga see kord on neid anumaid kaks. Kui kuni keskkooli lõpuni vedas mind kurbus, mis läks käärides vihaks ja mässuks, siis pärast selle esimeses raamatus lahendamist hakkas mind vedama valu ja, tõele au andes, meeleheide, mis kasvas obssessiivsuses ja varjatud traumas. Ja ma näen oma tundeid alles nüüd selgelt, nad mängivad minuga iga päev, kus ma enam kedagi teist või läbi millegi välise ei provotseeri. Mu tundeelu on üsna ebastabiilne ja ma vean endaga kaasas tumedamat varju, kui igapäevaselt vaja oleks. Ja just see, et ma tunnen, et miski mind rusub ongi see lugu, mis nõuab oma kirja panemist. Kui enne kirjutasin läbi tunnete, siis nüüd on mõistus ka kohale jõudnud. Ja kuna see on värske kraam, siis ma ise ka alles kohanen. Sellepärast ei jätku mul viimasel ajal energiat, mida teistega jagada.

Ma pean veelkord rõhutama, kui suur vahe on selles, kas sa valid kirjutamise või kirjutamine valib sind. See on elu ja surma küsimus. Ja kujuta siis seda invaliidsust ette: nii kui midagi juhtub/midagi käib vastu avatud haava ja puudutab kohe närve, siis ainus palsam selle valu leevenduseks on sündmuskohalt põgeneda ja see endast välja kirjutada, samas kui terve inimene lihtsalt puhuks korra peale/paneks käe kraani alla vms. Ikka räigelt tüütu. Kirjutamisest endast on juba sotsiaalne ebapädevus saanud, kuigi see pidanuks olema ravim selle vastu. 

Ent ma siiski arenen: üksindus on nüüd teadlik valik. Esiteks sellepärast, et ma ei jaksa neid paarisuhte probleeme enam ära kuulata ja teiseks - see on natuke kurvem, aga absoluutselt paratamatu - et ma võin ju kõik inimesed välja ka mõelda, selle asemel, et neid päriselt tundma õppida. Paradoksaalne on see, et me niikuinii loome oma sõpradest ka endale ju mingi kuvandi, vaatame/näeme neid mingi külje alt, mitte ei ole nendega pikka aega koos, et kõiki külgi temas võrdselt ja ausalt näha. Me räägime ja peegeldame üksteisega sarnaseid pindu ning see on kuidagi õudselt igavaks muutunud. See vana mina siis. Ta oli ühenduses emotsiooni intellektualiseerimisega. Mingi "sihuke sihuke sihuke, sest sest sest ja siis siis siis" jutt. Ma võin seda veits edasi rääkida, aga mitte enne kui ma seda kirja hakkan panema. Kuigi ma kahtlustan, et stoilisus käib kõigest üle.

Tegelt on nii, et kuna kõigel on võime sitaks hinge minna, mis inimestesse puutub, siis ilmselt kasvatan ma siin tuule ja pimeda käes üksinda omale praegu elastset, pehmet ja väga vastupidavat stoilist rahu ümber. Kuna mitte keegi ei saa mind sellega aidata, siis ma peangi üksi olema. Sellega leppimine on ainus võimalus, kuigi ma vahel põgusalt kurvastan. Siis ma mõtlen hämaralt potentsiaalselt perekondliku tuleviku peale, korraks. Aga palju eredamalt ja selgemalt tajutav plaan on siiski spetsialiseeruda intiimsuse antropoloogilisele uurimisele. Täna mõistsin, et edasi tuleb minna küsimusega: mida tähendab seks? /erinevate sotsiaalse ja kultuurilise taustaga inimeste seas/ Sobib ilusti eelnevalt loodud kitsendusse "suhe". Siiamaani ei tea mitte midagi rohkemat kui sõprus.

Nii ja siinkohal tasub ka üks abstraktne ja ulmeline unistuskarakter kirja panna, et seegi teema saaks lukku tõmmatud ja keegi üldse selle mõttegagi enam minu ümber tiirlema ei tuleks. Milline on minu unistuste mees? Et välistada tema tulekut ebasobivas ajas, ruumis või konditsioonis, siis palun väga, universum, siin on ta kirjeldus (ehk kümne aasta välitöö tulemused):

minust vanem (minimaalselt neli aastat), tugeva kehaehitusega (oskab ennast ja mind kaitsta kuni tapmise piirini): võiks olla kaks pead minust pikem, töökas (vaimselt KINDLASTI, füüsiliselt soositud vähemalt kindlakäeline puude lõhkumise oskus), kahtluseta truu pühenduja, isalik ehk hooliv teistest nõrgemate suhtes, humaanne, õiglane, tugev, enesedistsipliiniga, Karakter, friik, eneseuhkusega altruist, ülbe, aus (aga oskab valetada, sest see on kunst), valehäbita, emotsionaalselt KÜPS (0 tabu või teemat, millest ei saaks rääkida!). Meisterlik, juhtiv ja õrn armatseja. Maailma kõige ilusamate silmadega.

Armastus ongi esimesest silmapilgust igatasandiline, toimub samatasandiline keemiline plahvatus, aga ta ei  ü r i t a g i  minuga magada, kuigi on  i l m a  sõnadeta aru saada, et see kontakt on õndsus juba puudutuses, muust rääkimata. On füüsiliselt võimeline tapma, korrelleerudes seesmise õhkõrnusega (kitsama ampluaaga tundeeluga meestel ei ole üldse mõtetki mingitele väljakutsetele), st sisuliselt luuletaja, kes ei pea end ridadega tõestama (ja see on niikuinii suurem luule).

Ja kuna mul on iseendaga juba piisavalt põnev, siis, et asjale igaks juhuks vint peale keerata, et keegi mu tööd niisama segama ei tuleks, siis las olla ilgelt rikas kaa. Misiganes ressurss sel aja ka kehtima peaks, tal on seda nii tajooba, et ma ei pea oma lõhe ja parfüümi pärast enam kunagi kalkuleerima. Selle on ta teeninud muuseas puhtalt oma talendiga; mitte kedagi pole tema kasu saamisel kahjustatud.

Ja muideks mul on patriarhaalsusest sitaks suva, kui patriarh ongi hea, siis miks headusel ei peaks ülemvõimu olema? Samas, minu ja mu teadmistejanu vahele ei saa keegi tulla. Muu on suva.
Nojah, ikkagi olen kohas, kus tatina natuke vist siis.. Mees võib targem, vanem ja rikkam olla, aga sedavõrd peab ta ka õilsam olema, sest ainult loll karistab teist teada saamise tahtmise pärast. Siin muidugi läheb jälle hõre piir provotseerimise vahel, aga sellest mõni teine kord.