reede, 6. juuli 2018

armastades liiga palju

Kuidas rääkida millestki, mida on juba nii palju olnud ja kordub samasuguste sümptomitega ilma, et saaksin seda vältida? See kõlab kroonilise haigusena. Minu idealism on otsene põhjus, miks ma depressiivsusest mitte kunagi päriselt terveks ei saa. Intellekt on keha needus. Robotite kõrvaltjälgimine on vahepealne etapp suunal, kus me ise neiks muutume. Või - kas me üldse midagi muud olemegi olnud, kui mõelda inimese kui liigi massilise mõjutamise võimalikkusele?
See kaldub juba filosoofiasse, mis on päris kindlasti vaimne depressiooniga nussimine. Aga ega see naise ja mehe vahelistest intiimsuhetest ka väga palju erine.

Hakkasin lõpuks ometi hapkomani raamatut lugema ja mõistagi on seal omajagu äratundmisi, kuigi vaatlen seda ikkagi eelkõige antropoloogipilguga kui entograafilist materjali: toores tänavaelu kirjeldus otse sealt tulija suu läbi. See on minu jaoks kõige usutavam formaat ükskõik, mis tahes teiste kultuuriliste koodidega kõrvutatult. Aga narkomaania mõiste kannan ma sujuvalt laiali armastuskultuuri uurimissfääri. Kui ma 2010ndal aasta lõpul Tartu Ülikooli folkloristika seminari teemaks narkokultuuri tahtsin võtta  ja mu õppejõud ütles resoluutselt, et "see on liiga ohtlik teema", siis leian end täna armastuskultuuri peale mõeldes samalt seisukohalt. Toonane õppejõud võis ilmselt peljata liigset uudishimu välitöö/praktika või mõne intervjueeritavaga seoses, ja rääkimata sellest, mida selline suhtumine tähendab akadeemilise pädevuse sisulisuses, saan ma tagantjärele lõpuks aru ka õppejõu kui vanemliku järelvalvaja(!!!!) isiklikust agendast inimlikult tasandil.
Kogu oma armastusse uskumisega pole ma siiski tänaseks päevaks ei midagi rohkemat ega vähemat kui ainult usklik. Noh, tinglikult äkki mingi prohvet - aga see mõjuks inimestele, kes mu taustaga distantsilt, aga järjepidevalt kursis on, kindlasti juba ühe teise haiguse märgina.
Täitsa vittus, ma mõtlen praegu oma maine peale.
Ühesõnaga: rääkida narkomaaniast on peaaegu sama, mis rääkida armastusest. Tehnilised võtted erinevad, keemilised võib-olla nii palju mitte. Täiesti eraldi teema armastuskultuuri sees on veel armastuse ja narkomaania ristamine. Ent kui päris aus olla, siis narkomaania mõiste pole ka piiratud ainult illegaalsete ainetega, sest etümoloogiliselt on tegu tuimestajaga. Aga narko ja armastuse kõige siduvamaks lüliks on sõltuvus heaolutundest. Kui näiteka piirata heaolutunde päritolu eostatud munaraku arenemisega paralleelseks tajuks, st munaraku ja seemneraku ühenemishetkest peale, kui uus organism arenema hakkab, omistab ta ümbritsevast kasvukeskkonnast infot, mis määrab tema ellujäämise ja edasise arengu tingimused, siis tundub mulle, et isiksuse tüübi vaimsed võimed/tundlikkuse määr võib olla seletatav tema hilisemate kogemuste kinnistumisel just talle omaste iseloomujoonte näol. Vaimne areng ei ole ainult toidu ja füsioloogiaga seotud. Elu on eeterliku ja raskemateeria sümbioos.
Aga nagu ikka ei tee ka selline teadmine meid mitte kuidagi õnnelikumaks. Ent mida aeg edasi, seda rohkem ma mõistan, et peale aru saamise ei ole siin elus väga midagi. Olen tundud piisavalt kohutavaid tundeid, piisavalt palju end ravitsenud, piisavalt teinud teistele oma läbiseedimata valudest tingitud käitumisega haiget. Olen sellest kõigest väsinud. Ja ma valin oma mineviku unustamise, sest sealt pole enam midagi üles kaevata, mitte kuhugi sügavamale enam minna ei ole, sest refleksid, mis mu kehas end meelde tuletavad, on piisav teamine, et olen juba elanud. Mis ma nende munarakutasandini ulatuvate teadmistega edasi teen?

Soovida midagi, kohata kedagi, minna lasta. Kõige hullumeelsem on hoopis see lähedus, millega tagamõteta soovid täituvad. Nagu siis kui inimene vaatab teeviidalt koha, järgneb viidale, jõuab kohale ja see pole kunagi ainult see nimi. Ma tahtsin lihtsalt minna ilusaid poisse vaatama, ma tahtsin lihtsalt saada õiglast hinda oma töö eest, aga ma lihtsalt olin liiga aus. Mul ei olnud plaani peale musta ja valge. Ja nüüd on see mu vastu hakanud töötama. Kõik sõnad on järsku kolinud kõigile maja korrustele ning mõni kajab keldris sosistatult maja katusel täiesti kõrist, et ta tapab end kohe ära, kui ma vait ei jää. Niiviisi on mul tunne, et ma ei oskagi midagi muud kui suitsu teha, põrandat pesta ja vett juua. Et järgmine peale valu tundma õppimist on sellest lahti laskmine - ja see tähendab ka et maha jääb rõõm, sest selle juurde pole valu unustades enam ust, mille kaudu põgeneda.

Selleks, et millestki tõeliselt lahti saada, tuleb lasta sel endast välja kasvada. Mitte kogu aeg alla suruda, sest alateadlik - valu, vajadus, kõige esimese kogemuse mälestus - on alati allpool nahka. Inimene käitub vastavalt sellele aistingule enamasti ilma teadvustamata muud, kui mõnd rohkem või vähem nahalähedast tungi. Iga järgnev armusuhe on lihtsalt eelmise suhte jätk. Kokkuvõttes on kõik üks ja sama suhe, ükskõik kui pikk - küsimus on ainult intensiivsusastmes. Sest nemad õpetavad meid nagu meiegi õpetame neid. Mõttetu on pidada end võlglaseks, kuigi paari viimase puhul see siiski nii on. Tunnen need iseendast üleskerkivad emotsioonid ära, kõik on tuttav, täiesti uute närvinüanssidega, aga sugugi mitte võõras. Tunnetepalett on sada korda kirjum kui kunagi varem ja kuigi niiviisi pole üht kindlat värvi nii tugevalt tunda, on valu horisontaalne: kõikehõlav ja pealtpoolt vaatav. Türa, kuidas ma seda kõike teades ja juba kogenuna ikka veel elus olen? Mis sellest kõigest peaks järelduma? Äkki ei tulegi midagi välja, arheoloogilises mõttes, vaid lihtsalt ilmutab end aina uuesti ja uuesti ja uuesti ja sellepärast LSD ongi mikroskoopiline kogemus, mille kaudu kõik ilmne end ära näitab. Seda tegemata tundub elu põnevam ja ootamatum?
Või tegelikult on inimese lähtepunkt siiski diferentseeritud tema loomise algkomponentidest, mis teineteisest nii palju varieeruvad, et meile tundub, et elame siiski väga külluslikus maailmas... alguse ja lõputa maailmas, sest ainult ilma nendeta saab olla rahu. Hetke ilu ei tohi mõõta kausaalselt, sest see rikub absoluutselt kõik ära. Sellepärast nad peavadki mu lõpuks ära blokeerima, sest argumentatsioon ei lõpe minu jaoks eales. Ma ei saa aru, kui ma juba üle piiri olen läinud. Sellepärast olengi ma nii paratamatult vaba.

Nüüd ma vähemalt tean, et mul on hästifunktsioneeriv mehanism meeste peletamiseks. Konks pole mitte ignoreerimises või tagaajamises, vaid AJU SAAGIMISES. Pärast seksuaalsuhte tekkimist võiksin samahästi ka mootorsae välja võtta ja vähehaaval tüübi aju tükeldada, sest see on ilmselgemalt mõistetav ohumärk kui mu ürgkestast välja lekkima hakkav hülgamisparanoia, kes hakkab mind seespoolt just intiimsuhetes mürgitama. Seks, nagu me teame, on läheduse mõistes võrreldav ema üsas olemisega. Ja tõeline füüsiline intiimlähedus tekitabki tunde, nagu tahaks selle teise inimese sisse minna - mittepenetreerivas mõttes, vaid olla temaga üks keha. See on psühhedeelne, see on hullumeelne ja kõige ebamaisem, sest see on ebareaalne. Lähedus, mis kroonib seksuaalsuse ülesust eeldab mu meelest täielikku vaimset mõistmisavatust, AGA muidugi ma eksin. On põhimõtetekoormaid, mis segavad meil tegelikult ühekssaamast. Ent on siiski ilus, et me mõlemad sama läheduse paratamatusenigi küündisime.

Ever since my baby went away
it's been the blackest day


All I hear is Billy Holiday
it's all that I play

because I'm going deeper and deeper
harder and harder
getting darker and darker
again for love 
ketrab mu peas lohutusena, valestikuuldud laulusõnad samamoodi nagu valesti arusaadud armastus. See pole niimoodi, et ma võtan, valin ja hakkan raiuma nüüd JAA SEE TÜÜP ON MU OBSESSIOON, ma tõesti ei oska seletada endalegi, miks ma kipun inimesi jumaldama. Võib-olla on asi selles, et armastus on jumalik idee? Jumalik kogemus. Ja kipub olema nii, et mu lähedal on kirikuga seotud inimesi. Ma ei tea seda, kui ma nendega tutvun, aga mingi kokkupuude jumalaga on neid juba riivanud. Ja kuigi vaevu me nii tihti jumalast räägimegi, aga me jagame teadmist sellest, et me teenime midagi rohkemat rahast. Viimane pole ju midagi enamat põllu kündmisest või sest samast põrandapesustki, milles ma järjest osavamaks muutun, sest see võimaldab mu kehal edasi eksisteerida. Olen nüüd leppinud nii keha, põranda kui rahaga, aga ma ei saa lihtsalt aru, miks me teineteisega hakkama ei saa.
Praegu on karma korrigeerimise aeg? See on aktsepteeritav. Ma ise olen samamoodi blokkinud. Enda tervise pärast. Aga ma ei tunne sugugi, et ma oleksin vaimuhaige. Mul on mingid armid. Tegelt päris palju arme. Mõned on paranenud, neist on ainult jälg, aga osad on veel liiga värsked. Kui neile vastu minna, siis pole mul kontrolli vere üle, mis ka lähedalolijaid ära määrib.

TULEVIKU MANIFESTATSIOONIKS: mitte keegi ei tule mind nussima, kui ta ei austa mind tervikuna. Ma ei pea end rasva sööma (kuigi seksikad riided viisin küll minema), et neid munniga värdjaid vältida, kes minu sisse onaneerides kena raami vahtida tahavad! Järgmine mees mu elus on võimeline vastutust võtma tõsiasja ees, et seksiga kaasneb ühiselt jagatud vastutus raseduse ees. Füsioloogilised faktid ei ole minu eesmärk kedagi terroriseerida, vaid esindavad täiskasvanulikke argumente asjade tähendusest.
Ja muidugi on see kõik labane - see üks kiht reaalsusest, kus nahk reageerib teise nahaga.. ilus ainult sellepärast, et on nii ohtlik.

Lisaks olen ma viimasel ajal täiesti lohutamatu. Iga päevaga süveneb mu arusaamine sellest, miks narkarid on narkarid ja alkohoolikud alkohoolikud. Me oleme  alati millestki sõltuvuses, aga üritan meeles pidada, et kui sõltuvusi on palju erineivaid, siis jätkub vähem aega üksikutesse neist kinni jääda. Tunned et üks sõltuvus hakkab üle pea kasvama? Tekita kohe sinna uus kõrvale, ilma teist maha surumata!
Issand kui tark ma ikka olen. Aga edaspidi peaks meeles pidama kalduvust, et armastus on meie eest vist ära otsustatud...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar