kuidas ainult sirgelt edasi minna

 Samal ajal, kui mina end detailhaaval õiglasemaks ehitada üritan, istutakse veel ikkagi sama vere ikkagi sama erinevates vaimsetes ruumides. Ikkagi keegi joob ning keegi joob tänaval ja keegi joob mitmendat aastat end kurbusest surnuks. Ma lähen tänavatele, kus olen viibinud kõige kauem. Ja ka täna ei ole mul kuhugi kiiret. Mul polegi vist üldse kunagi kiiret olnudki, kuigi ma tean, mida see tähendada võib. Midagi olen ma ajast näinud ja midagi olen ka sest tundnud, aga leidnud sellest kõigest vaid viisi, kuidas liikuda märkamatult aja sisemise voolamisega koos. See ei ole mitte midagi enamat kui vesi, aga nõuab väga palju vaikust, et tema voolamisest aru saada. See tuleb mõtetest sama palju kui mõttetusest.

Aga enne järgmist matust oleme me leidnud tee teineteise juurde. Ma olen lihtsalt vait, sest tunnetevoolus ei ole ükski teisest tähtsam. Iseasi on surve tugevnedes mäletada, mis seal enam oluline on. Kas teine inimene? Privilegeeritud on see, kes on mu tajude tajumisele kõige lähemal. Ja see, kes tõesti selline on, pole eales seepärast enesest kaugemale jäänute suhtes üleolev. Selline on armastuse seadus, et see on umbisikuline ja kõige otsesemalt võttes ülimuslikult kogetav ainult taju kaudu. Taju ärataja on tegude kogemine. Polegi niivõrd oluline, milline tegu paistab, kui on tuntud, mis on selle teo tundeline põhjustaja. Selles aspektis on järelduste tegemine pealispinna alla süvenemise kohustusega. Minu jaoks näib selline elamine vältimatu ja ainus mõttekas võimalus. Seda enam, et ma pole sellises maailma nägemises üksinda, kuigi vähemuses. See on peen juga suures voolus, ent kindlasti üks kogu liikumisest. See näeb nii palju liigutades end minimaalselt.

Niiet nüüd otsustan ma veelkord ainult kindla, mitte küsitava või ettekujutletava kvaliteedi järele kõiges, mis minu otsustada on. Valin iga hetk vaikuse lärmi üle ja probleemi asemel lahenduse, igal juhul pigem sügava ühenduse kui üritadapüüdmise. Taolised on mu eelistused, kuigi tean, et kõike ma elus ise korraldada ei saa. Mul on reaalselt tunne, et ma ei viitsi enam mitte kunagi teha teistsugust nägu sellest, mida ma päriselt tunnen. Hooman muidugi, milliseid konflikte see tekitada võib ning seetõttu treenin end teadlikult poolebamugavustes pokerface turniiridega, arendades endas välja formaalmeeldivuse, mis ainult tugevdab mu kaitsesüsteeme, millest absoluutselt  mitte keegi ilma minu loata üle astuda ei saa. Ja kui inimesed mind kardavad (kuigi ma ei viitsi kunagi nii palju vaeva näha, et kellegi peale otseselt kuri või õel olla), siis on see märk austusest ja see on minimaalne, mida üks elusolend teise vastu tundma peaks. Need jõulud on kõige selle kinnituseks, sest meeldetuletus kolme erineva generatsiooni terviklikkuse moodustamatusest ainult süvendab mu edasi rühkimise vajadust. Ja erinevalt kõigist oma lihttöödest leian ma edaspidi veel rohkem rahuldust ükskõik millest, mida ma nüüd, tundes oma iseloomu paremini, teha kavatsen. Ideid on mul jälle muidugi rohkem, kui üks inimene korraga teostada suudaks, ent iseenesest ongi just see omadus üks mind mu konkurentidest eelistatavaks tegev. Ma olen välisest sõltumatu mängija. Ainus, mille ma ära pean otsustama, on ainult mäng, mida ma mängida tahan. Mäng. Mida MINA mängida TAHAN.

Sest mitte miski ei rahulda mind rohkem kui iseendale püstitatud eesmärgid. Ja kui jumal tahab, et ma peaksin sealjuures minust sõltumatuid suremisi pealt nägema, siis nii peab olema. Ma poleks ju siis nii rahulik ka, kui ma ei teaks, et soojal hingeõhul ka vastand on, ega ju...

emotsionaalsest sotsiaalpoliitikast

Liiga palju on kõike. Olen omalt poolt välja lülitanud nii palju kui mu võimuses on, aga kogu see semester on mässive sisemine emotsionaalne puhastumine, pluss täiesti uus info ja sotsiaalne keskkond. Ma adun ülepinget igal tasandil ja olen varju pugenud, et mitte mõranema hakata. Õnneks pole see midagi emotsionaalset, kuigi mingi suhtedraama hõljub mu lähedal alati, nagu elektriliinid peakohal. Kuskilt peab ju vool käima. Ma lihtsalt ei jaksa enam mõtelda, aga tunda pole nagu ka mitte midagi. Lihtsalt ei reageeri. Ma olen üksi. See ei ole halb ega hea. Selline null-seisund, kus ainsa mõttena võib tekkida, et miks ma siis olen. Peab mingi missiooni välja mõtlema endale. Ja siis hakkama rolli täitma? Muudkui fiktsioon ees ja reaalsus järel?

Joont tuleb hoida. Selles on kogu eesmärk ilmselt. Kontrolli oma tasakaalu kõikumisele, keskendudes paigalhoidmisele rohkem kui kõikumisele. Suur joon, mitte mingi miinus. Iluvead on suva, üldine dünaamika peaks mu autentsust säilitama. Või agentsust.
Aga miks ma midagi ei tunne? Mulle näib, nagu ma kaotaksin oma emotsioonidega ka oma mälu ära. Miski ei nakku mu külge, kui see pole kokkusegunenud tundmisega. Samas - võib-olla ongi see märk üleliigsest puhastatud olemisest. Tõeline jõuab kohale ilma üleliigsete emotsioonideta. Nagu näiteks tõdemus, et armastus ja usaldus toimivad ka teineteisest sõltumatult. Võin kedagi südamest armastada, aga kuna oleme näiteks piisavalt tülitsenud või on lihtsalt olnud lahkukasvamispunkte ja arusaamatusi (valesti tõlgendamisi), siis emotsionaalne side on katkendlikuks kulunud. Aga usk ja armastus, need ei ole emotsionaalsed kategooriad, vaid tunded, mis on faktid. On ülim mõttetus vaielda usu ja armastuse tähenduse üle, samamoodi, nagu on ka mõttetu pidada nende pärast sõdu. Ja nii kui ma olen öelnud mõttetu, on see ka kõige tähtsam ja ainuvõimalik põhjus, milleks üldse midagi teha...

Üleeile lõppes mu jaoks ametlikult semester ära, tegin viimased kodutööd ja läksin teaduskonna jõulupeole. Ühtlasi läksin üle oma introvertsuse nagu kõrgushüppaja, kes Olümpial maailmarekordi sooritab. Muidugi võttis see ülemeelik ekstravert kõikvõimalikke rohkem ja vähem teatraalseid poose, mis mulle endalegi tagantjärele veits hämarateks piltideks jäävad, ent see pole otseselt see põhjus, miks mind miski seest kripeldama on jätnud. Pean tõdema, et mu sotsiaalsed oskused võiksid paremad olla. Kogu austuse juures oma loomuse suhtes oleks mul ka aeg end rohkem ühiskonda siduda ka sotsiaalse entiteedina, mitte ainult rolli täitjana, vaid adekvaatse funktsioneeriva üksusena. Appi kui igav see tundub, kui ma selle niimoodi välja kirjutan. Point on lihtsalt selles, et ise veel paremini valitseda seda, kuidas ma end tunnen, mõistes midagi, mida ma poliitilise korrektsuse juures veel ei mõista. Isiklik integreerumispoliitika.
Loogika arendamine toob endaga kaasa ka viisakuse (ja muidugi samal ajal ka ebaviisakuse) sügavama mõistmise. Mu sotsiaalsed käitumismustrid on suures osas üles ehitatud tänavanurga slängi, autosõitude vaikuse, mingisuguse allmaailma kultuursuse ja sügavalt intiimsete üks-ühele sõprustega. See ei ole liiga tavapärane pagas, millega õppejõudude kui inimestega connectida. Ma hakkan automaatselt võimu õõnestama, kui ma seda mingilgi tasandil tajun. Automaatkäitumine. Aga võib-olla peaks sellisest enesekaitsest lõpuks ometi loobuma?
Üksikisiku tasandile laiendatuna töötab see aga uue avastusena. See sama uus dimensioon armastan, aga ei usalda on pannud mind rääkima "ma-ajan-sulle-sama-sitta-vastu" keeles. Ent see on ju ka loogika väljendus: et end endast teistsugusele emotsionaalsele kultuurile selgeks teha, tuleb rääkida teise kultuuri esindaja keeles. Sest kumbki dialoogipartneritest peab mingil tasandil järeleandmise tegema, kui me suhtlemist vastastikku ise välja ei lülita. Ja kuigi kind of mõttetu on olla usaldusteta suhetes, siis armastus kaalub faktina üles usalduse emotsionaalse kategooria. See on see, mida ilmselt perekond meile õpetab. Olen suht kindel, et mu isa ei usalda mind, et ta on korduvalt minus pettunud olnud, aga see ei muuda meievahelisi sidemeid. Ja nii on intiimsuhetes samuti: ma usun meie armastusse ja olulisusesse teineteise eludes, et ma annan sulle alati uue võimaluse; et mulle jääb alati usk, et usaldusel meie vahel oleks võimalik kasvada meid sügavalt siduvamaks. See omakorda taandub eraldi teemadeks keha ja vaimu truudusest, sest üks ei kinnita automaatselt teist. Jne.

Teemad ühesõnaga hargnevad päris laiali. Praegu näen ma lihtsalt niidijuppe, mille kokkusidumine polegi minu asi, sest elu näitab, et mina saan valitseda ainult iseenda otsuseid ning oma vajaduste ja motiivide teadvustamine on vähim ja enim, mida igas hetkes ma teha saan. Olukorrad lahendavad end ise, ma pean lihtsalt suunda jälgima. Nii kaugele, kui silm ulatub.