kolmapäev, 26. detsember 2018

kuidas ainult sirgelt edasi minna

 Samal ajal, kui mina end detailhaaval õiglasemaks ehitada üritan, istutakse veel ikkagi sama vere ikkagi sama erinevates vaimsetes ruumides. Ikkagi keegi joob ning keegi joob tänaval ja keegi joob mitmendat aastat end kurbusest surnuks. Ma lähen tänavatele, kus olen viibinud kõige kauem. Ja ka täna ei ole mul kuhugi kiiret. Mul polegi vist üldse kunagi kiiret olnudki, kuigi ma tean, mida see tähendada võib. Midagi olen ma ajast näinud ja midagi olen ka sest tundnud, aga leidnud sellest kõigest vaid viisi, kuidas liikuda märkamatult aja sisemise voolamisega koos. See ei ole mitte midagi enamat kui vesi, aga nõuab väga palju vaikust, et tema voolamisest aru saada. See tuleb mõtetest sama palju kui mõttetusest.
Aga enne järgmist matust oleme me leidnud tee teineteise juurde. Ma olen lihtsalt vait, sest tunnetevoolus ei ole ükski teisest tähtsam. Iseasi on surve tugevnedes mäletada, mis seal enam oluline on. Kas teine inimene? Privilegeeritud on see, kes on mu tajude tajumisele kõige lähemal. Ja see, kes tõesti selline on, pole eales seepärast enesest kaugemale jäänute suhtes üleolev. Selline on armastuse seadus, et see on umbisikuline ja kõige otsesemalt võttes ülimuslikult kogetav ainult taju kaudu. Taju ärataja on tegude kogemine. Polegi niivõrd oluline, milline tegu paistab, kui on tuntud, mis on selle teo tundeline põhjustaja. Selles aspektis on järelduste tegemine pealispinna alla süvenemise kohustusega. Minu jaoks näib selline elamine vältimatu ja ainus mõttekas võimalus. Seda enam, et ma pole sellises maailma nägemises üksinda, kuigi vähemuses. See on peen juga suures voolus, ent kindlasti üks kogu liikumisest. See näeb nii palju liigutades end minimaalselt.

Niiet nüüd otsustan ma veelkord ainult kindla, mitte küsitava või ettekujutletava kvaliteedi järele kõiges, mis minu otsustada on. Valin iga hetk vaikuse lärmi üle ja probleemi asemel lahenduse, igal juhul pigem sügava ühenduse kui üritadapüüdmise. Taolised on mu eelistused, kuigi tean, et kõike ma elus ise korraldada ei saa. Mul on reaalselt tunne, et ma ei viitsi enam mitte kunagi teha teistsugust nägu sellest, mida ma päriselt tunnen. Hooman muidugi, milliseid konflikte see tekitada võib ning seetõttu treenin end teadlikult poolebamugavustes pokerface turniiridega, arendades endas välja formaalmeeldivuse, mis ainult tugevdab mu kaitsesüsteeme, millest absoluutselt  mitte keegi ilma minu loata üle astuda ei saa. Ja kui inimesed mind kardavad (kuigi ma ei viitsi kunagi nii palju vaeva näha, et kellegi peale otseselt kuri või õel olla), siis on see märk austusest ja see on minimaalne, mida üks elusolend teise vastu tundma peaks. Need jõulud on kõige selle kinnituseks, sest meeldetuletus kolme erineva generatsiooni terviklikkuse moodustamatusest ainult süvendab mu edasi rühkimise vajadust. Ja erinevalt kõigist oma lihttöödest leian ma edaspidi veel rohkem rahuldust ükskõik millest, mida ma nüüd, tundes oma iseloomu paremini, teha kavatsen. Ideid on mul jälle muidugi rohkem, kui üks inimene korraga teostada suudaks, ent iseenesest ongi just see omadus üks mind mu konkurentidest eelistatavaks tegev. Ma olen välisest sõltumatu mängija. Ainus, mille ma ära pean otsustama, on ainult mäng, mida ma mängida tahan. Mäng. Mida MINA mängida TAHAN.
Sest mitte miski ei rahulda mind rohkem kui iseendale püstitatud eesmärgid. Ja kui jumal tahab, et ma peaksin sealjuures minust sõltumatuid suremisi pealt nägema, siis nii peab olema. Ma poleks ju siis nii rahulik ka, kui ma ei teaks, et soojal hingeõhul ka vastand on, ega ju...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar