Avastasin mõnda aega tagasi, et mul on komme riideid moonutada vastavalt enda vajadusele. See ei ole midagi eriti märkimisväärset, aga minu jaoks on see olnud nagu salaelu. Ma olen võõrutanud vajaduse käia regulaarselt riideid ostmas, aga ma pole saanud üle kitšist, lõike mutantidest, prügimäe- ja 1-krooni riietest, litritest, pärlitest, pitsist ega nendest hüljatud värdjatest, mida ükski normaalne inimene enam selga ei paneks. Rääkimata nõrkusest kingade vastu, mis on ülitavaline. Aja jooksul on plaanis üles võtta ka ise valmis tehtud esemed ükshaaval, võib-olla lahates veidi nende tausta. Sissejuhatuseks näitan mõned mu huvi ääremaadele iseloomulikud pildid.
Klassikaline kompositsioon: lumivalged suvestiletod (1.-), odavad mustad sukad (alati kindlapealt minek) Grossi toidukauplusest ja sõbranna ema seelik tema nooruspäevilt, mille me keldrist leidsime.
Lihtne ja regular: valged laste sukapüksid; valged laste pellad (teised pellad on sukapükste all, see vana hea sukkade ülevalhoidmise nipp); eriti hea leid, mis siiamaani hästi on vastu pidanud on need leopardi mustriga kindad, mis ma ostsin suvaliselt mingist kosmeetikakauplusest 27.50ga; meremehe särgi ostsime turismireisilt Peterburi gigamarketist. Pikad blondid juuksed on igatsusväärsed.
Veel üks oluline märksõna on kostüümidraamad, mida ma iseendale armastan korraldada. Mul oli roosade juuste ja paruka kinnisidee ja seetõttu tegin ma oma rikkamatel päevadel impulsiivse otsuse (milliseid ma toona liiga palju tegin) ja ostsin omale kõige nässima paruka üldse ning sedagi lootusetult kalli hinnaga. Ülejäänud kombost nii palju, et seal on veel roheline kombinee, mida kandsin kleidina ja meremehe embleemidega hästiistuv pintsak, mis on naturaalmajanduse vili - vahetasin selle elektrisinise keebi vastu, mille tänavalt leidsin.
"Neooninimene otsib tobi." See pilt on seeriast "tegin meigi, aga ei lahkunud majast" ja siit hakkab tõde juba ilmsiks tulema: liiga rõvedaid asju liiga palju. Lipsuga roosa peavõru on Seppälä lasteosakonnast (praak loomulikult, aint ma ei tea kust - hind oli poole odavam igatahes). Jope sain kuidagi nii, et käisin puid tassimas kuurist ja mulle anti see selga, et ma riideid mustaks ei teeks ja no muidugi ma küsisin selle endale. Täpiline kaelarätik on mu üks lemmikuid, Pauluse kaltsukast. Selle oranži rõveduse andis mulle Kairo, sest talle vist ei mahtunud see. Kusjuures sel on kuldsetest litritest õlapaelad ka. Hõbedased liibukad on ..lihtsalt hõbedased liibukad. Punased hoorasaapad ei paista ja siis ma neist ei räägi.
See pilt on tehtud kellegi Cameron Smithi poolt ja võtab üsna hästi kokku mu taotlused riietumisarengus: odavalt, lihtsalt ja ise. Et minna üksi suvel kiikuma ja kuulata pleierit.
Klassikaline kompositsioon: lumivalged suvestiletod (1.-), odavad mustad sukad (alati kindlapealt minek) Grossi toidukauplusest ja sõbranna ema seelik tema nooruspäevilt, mille me keldrist leidsime.
Lihtne ja regular: valged laste sukapüksid; valged laste pellad (teised pellad on sukapükste all, see vana hea sukkade ülevalhoidmise nipp); eriti hea leid, mis siiamaani hästi on vastu pidanud on need leopardi mustriga kindad, mis ma ostsin suvaliselt mingist kosmeetikakauplusest 27.50ga; meremehe särgi ostsime turismireisilt Peterburi gigamarketist. Pikad blondid juuksed on igatsusväärsed.
Veel üks oluline märksõna on kostüümidraamad, mida ma iseendale armastan korraldada. Mul oli roosade juuste ja paruka kinnisidee ja seetõttu tegin ma oma rikkamatel päevadel impulsiivse otsuse (milliseid ma toona liiga palju tegin) ja ostsin omale kõige nässima paruka üldse ning sedagi lootusetult kalli hinnaga. Ülejäänud kombost nii palju, et seal on veel roheline kombinee, mida kandsin kleidina ja meremehe embleemidega hästiistuv pintsak, mis on naturaalmajanduse vili - vahetasin selle elektrisinise keebi vastu, mille tänavalt leidsin.
"Neooninimene otsib tobi." See pilt on seeriast "tegin meigi, aga ei lahkunud majast" ja siit hakkab tõde juba ilmsiks tulema: liiga rõvedaid asju liiga palju. Lipsuga roosa peavõru on Seppälä lasteosakonnast (praak loomulikult, aint ma ei tea kust - hind oli poole odavam igatahes). Jope sain kuidagi nii, et käisin puid tassimas kuurist ja mulle anti see selga, et ma riideid mustaks ei teeks ja no muidugi ma küsisin selle endale. Täpiline kaelarätik on mu üks lemmikuid, Pauluse kaltsukast. Selle oranži rõveduse andis mulle Kairo, sest talle vist ei mahtunud see. Kusjuures sel on kuldsetest litritest õlapaelad ka. Hõbedased liibukad on ..lihtsalt hõbedased liibukad. Punased hoorasaapad ei paista ja siis ma neist ei räägi.
See pilt on tehtud kellegi Cameron Smithi poolt ja võtab üsna hästi kokku mu taotlused riietumisarengus: odavalt, lihtsalt ja ise. Et minna üksi suvel kiikuma ja kuulata pleierit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar