Kui palju on liiga palju?

 Olles nüüdseks mitu kuud olnud sunnitud jälgima keskmise eesti naise stiili, olen ma näinud maitsetust selle ühes ükskõiksemas ja keskpärasemais vormis, ent kui ma täna juhuse tahtel kõõmaportaalile elu24 sattusin, leidsin ma vastandi eesti naise kilejope-nahksaabaste-ja-õlakotiga labasele tuimusele.

Tema nimi on ..oota, ma juba unustasin.. Nicki Minaj ja ta on RÄPPAR (vähemalt elu24 põhjal). Kõigepealt oli seal tsitaat Britneylt, mis ültes, et ta tahab Nickit (ja kohe!!) ja ma pidasin seda mingiks ameerika maiustuseks vms, sest neil on kombeks anda kõigele kena nimi, sest sisu on asjadel ju enamasti vähe. Okei. Lugesin siis veel midagi sellest, et Nastja hakkab teispoolsusest Marie Underiga rääkima, aga tuli välja, et see on 1. aprillil postitatud. Ja siis tuli uuesti mingi Minjai ja ma sain aru, et šokolaaditahvel ei saa seksuaalset orientatsiooni manifesteerida. Lause "Ma ei ole bi!" kõrval oli pilt mustanahalisest naisest, kellel olid mu unistuste türkiissinised juuksed. Pilti ma sellest siia ei saanud, kuna google ei lasknud mind ligi, pakkudes mulle saksa fännisaitidele(!!) sisenedes kohe porni(!!!). Ent sellegipoolest jätkus mul veel paariks minutiks nii huvi kui kannatust edasi otsida. Hea kogu selle popkultuuri piiride avardumisega on tõsiasi, et see on arenguvõimeline (mida viimased  10 aastat poleks osanud oodata), kui mitte muusikalises mõttes, siis vähemalt individualistlikus võtmes. Sest vaadake või seda kõrvalolevat pilti kolmest noorest daamist - kas ei ole ootamatu ja värske kombinatsioon igapäevase sulejopenduse keskel?
Multikulti, postmodernism ja seksiiha. (Mõtlen praegu, et kui mul oleks pisikeste tisside asemel suured, kas ma tahaksin siis ka neid niimoodi näidata..)

Olles avanud omale ukse popmaailma, ei jäänud mu silmad puutumata teistest stiiliblogidest, mille päises  näiteks ilutseb autor oma garderoobis, kust paistavad kiletaskukestesse pakitud 90ndate lõpust pärit kõrge kontsaga sandaalrihmikud. Ja selle stiiliblogi autori üks stiiliikoone on seesama Amber Rose. Ja ta on vist kuulus sellepärast, et ta käis Kayne Westiga. Või et ta on supermodell. Ühesõnaga tegelt pole vahet, kas ta oli enne ühte või teist, sest see ei muuda fakti, et talle meeldib siilisoenguga käia. Ta on ehtne näide sellest, kuidas naine teab, et tal on kuum keha, ja kuum keha, nagu modellimaailmgi näitab, on suurepärane (mitte ainult riidepuuna) võimalus kanda ükskõik mida ükskõik kuidas. Selles suhtes pole Amber kõige lollimate seas. Aga see outfit on lihtsalt lambikas, kuigi talutav, võrreldes alljärgnevaga.

Üks eitamatu tendents, mis popmaailma kuidagi väga loomulikult sisse on imbunud, on mõjutused pornograafiast. Seksikus on alati teema olnud, ent enam ei piisa meile Mona Lisa salapärasest naeratusest või Monroe tuulistest seelikusabadest või isegi mitte varaküpsest Lolitast, rääkimata Britney liiga napist "Hit me baby one more time" kooliseelikukesest. Kõrvalolev Amberi pilt on oma temaatikas  mehelikkus vs naiselikkus moe ajalukku kuldselt kirja pandid. Kompositsioon pintsakust (või pintsakulaadsusest), punastest huultest ja konkreetsetest musta raamistusega silmadest, sigaretti mainimatagi, on klassika. Sellega on raske mööda panna, kuigi, olles samuti ülevoolavalt seksikas, on see oma rangusega siiski  kunstilistes taotlustes tõsiseltvõetav. Aga räppar Nicki Minaj lööb järjekordselt stiiliga üle võlli.

< HALB

Üks neist krõhvadest allpool peaks olema Lil Kim. Ja kui ma ütlen krõhva, siis ma olen lihtsalt siiras, mitte veel isegi mõrd. Kui palju siin veel täpsemalt öeldes pornost üldse puudu ongi? Asi kaldub isegi veidi mingisse shemale'i temaatikasse, niiet pole mingi ime, et vahepeal käisid jutud, nagu Lady Gagal oleks peenis. Esitamta küsimust, mis mõju see väikestele tüdrukutele tekitab, tahaks ma teada, kuhu jääb väärikus?

HALB HALB HALB HALB HALB HALB HALB HALB HALB HALB HALB HALB VALE VALE VALE VALE VALE VALE VALE VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR 

Mis Evaga juhtus?

Ilmselt on asi tegelikult selles, et ma olen vanamoeline. Ma talun veidrusi ainult siis, kui need mu väljamõledud maailma sobivad. Olen ka tihti peale Lady Gagat märganud teiste naiste taoltusi teadlikult üle pingutada, aga selliseid asjad töötavad ainult ühe korra. Ja ükskõik, kas olla indiaanlane või mustanahaline - ei saa ühte asja mitu korda teha. See meenutab mulle seda  käibeolevat hullumeelsuse definitsiooni: kui teha üht asja ja oodata erinevat tulemust võib teoreetiliselt inimesele juba hulluauto kutsuda.
Ent malbemale tasandile tagasi jõudes võib  Londoni tänaval lateksnaise taksosse istumist näha pigem kummastavalt unenäoliselt: kas keegi pani mu joogi sisse hapet ja ma olen sellelt igavalt peolt multifilmitrippi sattunud? Minu meelest on see küll leebem, kui kellegi tussut või S-suuruses särki mahutatud D-korvi näha.

D-korvist selline märkus ka veel, et Tõeliselt Suurte rindadega pole soovitatav kanda mingeid megahelmeid, ükskõik, kui uhke sa ka oma tisside üle poleks. Ausalt öeldes tekitab see pigem tunde, nagu oleks peo peakülaline sinu rinnapartii ja vaevalt keegi seda taotleks, kui me just ebaproportsionaalse kehaehituse tähistamise porno stiilipidu ei korralda. Tissid on normal biit, ükskõik millised nad on, nii kaua, kuni nad enda omad on, aga see on lihtsalt sõbralik märkus. Ma olen ikka siukest möödapanekut näinud, et kahju kohe - enesekindlust oli kõvasti rohkem kui maitset..

 

 Aga nüüd täiesti koju jõudes tuleb tunnistada, et Twiggy-tüdrukuid leidub tänapäeval ikka väga vähe. 60ndad on minu meelest ikka veel kuldsed, aga noh.. ilmselt pärast plastilise kirurgia võidukäiku pole enam moodne lihtne olla? (Tegelt oleneb vist kontekstist, kas palju või vähe, aga ma olen selle seks-popi paugu all praegu päris kõvasti.)