Lõpeta üritamine

 Sensatsiooniline! Ma nägin praegu p ä r i s e l t naist, kellel on vuntsid. Iseenesest mõista oli ta ka paks, vana ja dressides, aga see ei ole ju midagi ebatavalist. Laupäevad kaubanduskeskuses on iganädalane rõõmustamine maailma allakäigu üle - inimesed tulevad kokku ja ostavad mõttetut paska. Nad ei muutu sellest märgatavalt ilusamaks, normaalsemaks, targemaks ega kasulikumaks, ainult igas mõttes vaesemaks. But I can handle this, kõrvalpoes on täna see ingellikult ilus tüdruk tööl ja mulle on hakanud hinge see budistlik mõtteviis: kui sa midagi paremkas ei saa teha, siis ära hullemaks ka tee. 

 Näiteks nagu me juba õppinud oleme, siis ega kiima kotis ei hoia. Kiima rahuldamine on samasugune baasvajadus, nagu söömine, pissimine, joomine, hingamine. See toimub automaatselt, sest meil on keha, mis võib olla (nagu hiljutised avastused on tõestanud) täiesti isevärki regulatsiooniga kui vaim. Võib ju mõelda küll, et mis mul viga on, et ma märgi unenägusi näen, - see on ju loomalik! -  aga ega see ei muuda fakti, et sa pead sellest kiimapingest vabanema, sest nii on määratud sinust kõrgemate ja võimsamate jõudude poolt. Ja kui seda kiima tavapäraste meetoditega (mitmetel mõistetavatel põhjustel) rahuldatud ei saa, siis juhtuvad veidrad situatsioonid nagu vasakpoolsetel piltidel kujutatud. 

Sellised perverssused võin vähemalt mina küll täiesti omaks võtta, hakamata neid hukka mõistma, sest enamus inimesi teeks seda ju nii või naa. Kuigi ma ei saa aru, kellele ei meeldiks Lolita?

Teine asi on end lootusetult üles tuunida. Ükskõik, kui professionaaselt või mitteprofessionaalselt seda teha, värv on värv ja kui see juba peal on, annab see igale liigutusele natuke teise ilme. Kui näiteks uhkete sukkade, kõrgete kontsade ja pisikese kleidikesega mustaks värvitud suuga mossitada, siis on see omajagu teatraalne. Tuleb väga puhas kaader sarjast "Elu on film". Samas kontekstis on üks mu nõrkustest kanaema asjade ajamine, kui ma enda üles olen löönud. Nagu see:

Pahad tüdrukud on ilusamad, kavalamad ja stiilsemad kui head ja hästikasvatatud tüdrukud, seda peaks iga inimene teadma. Veel parem on suureks kasvanud paha tüdruk. Siis võib tema kohta öelda intelligentne, stiilne või saatuslik naine, aga sõna otseses mõttes ja ilma nende peenutsevate omadussõnadeta on meil tegu Mõrraga. Siinkohal ei maksa nüüd hakata ettekujutama tüüpilist piitsaga punases latekskostüümis suure tagumiku ja tissidega pornostaari kategooriasse kalduvat nüpeldajat - see on ainult kõige tüüpilisem näide mõrrast, mis on oma stereotüüpsusega peaaegu et täiesti maitselage. Tõeline mõrd on kaasaja suurim mässaja, sest ta võitleb lolluse, mitte sassis toa vastu. Täielik mõrd ütleb: "On nii ja mitte kuidagi teisiti." Despootlusest eristab Mõrda emalik süda, mille väljenduseks võib tihtipeale näha sametit, pitskaunistusi, siidisukki jms. Need on detailid, mida on võimatu märkamata jätta, ja sellistel valikutel on alati oma kindel tähendus. Kui keskmine eesti naine võib-olla ei mõtle rohkemale kui kliimale, kui ta riidesse paneb, siis Mõrd, olenemata rahvusest, on teadlik riidekandja - ta kannab ainult seda, mis  talle meeldib.
Võib täiesti argumenteeritult väita, et minu kontseptsioon tõelisest Mõrrast on idealiseeritud, aga ma ei kannata mingeid poolkõvasi asju. Näiteks kui sa kannad seda kullast nailonpolüester hernehirmutist, siis tasub gaas juba täiesti põhja panna ja teha sellele debiilne lõige, mis on peale kõige muu ka mitu numbrit suur.

Ainus ajatu moesoovitus, mida ma üldse kunagi anda võiksin on soovitus kanda kõike, mida teiseid ei kanna. Ja kuigi me oleme selle moeasjaga nüüd nii kaugele jõudnud, et suht kõik on moes ja nii lihtne on ükskõik millise kaupsi poe asju teise kaupsi poe asjaga kombineerida, ei tohi anda alla. Kuigi ma tituleerisin küll, et pingutamine tuleks lõpetada, siis ei mõtle ma selle all siiski, et aju võiks välja lülitada. Max Normal on öelnud: "If you don't think for yourself, you become retarded." Ja miski pole retardim kui plekkida mingitele massitöösturitele, et näha välja keskpärane. 

Kuigi see homeless chick on ka vist mingile osale riidekandjatest teadvusse jõudnud kui moesuund, on sel siiski  üldisele kohale jõudmisele vähe potentsiaali, sest viise, kuidas lambikas välja näha, on vist rohkem, kui kaalutletult maitsekas välja näha. Muidugi by far kõige parem asi, mida jälgida, on omaenese tuju. Samamoodi, nagu inimene tahab süüa ainult seda, mis talle maitsev näib, peab ta ka riietuma vastavalt sellele, mis tema hetke seisundit väljendab. 

Ma vähemalt arvan, et see on nii.

Mida siis öelda homeless chicki kohta? Et ta on homeless või?

Might be, kunagi ei või teada, ja kui jätab rohkem mulje, kui päriselt on, siis pole ka pahasti. Sada muud asja võib olla selle asemel, mis näib.