Rätseppa minust ei tule. Ma ei saa kunagi eriti aru, et ma midagi valesti oleks teinud, kui ma mingitel vestlusel olen käinud. See on "ametlikul" teel töö otsimisega samamoodi - sulle öeldakse, et sa ei saa, aga selle, miks ei saa, pead ise välja mõtlema. "Sest keegi teine oli parem" on kuidagi vähevõitu, kuigi ma selle ise välja suudan mõelda. 

Kuigi ühiskonnast väljatõrjutu tunne on küll. See ongi kõige kõvem löök alati olnud - kui enda arvates ajad õiget värki ja siis tuleb välja, et see ei ole ikka eriti usutav. Ei mina saa aru, kust see piir läheb. "Mida sa viimati õmblesid?" - ma isegi ei mäleta mida ma vastasin. Vist tahtsin hakata riiete värvimisest rääkima, aga siis jõudsin oma peasoleva tikitud baretini. "Mida sa üldse õmmelnud oled?" suutsin meenutada ainult 8. klassi moeshow koledat kleiti. Isegi keskkoolis õmmeldud kole kapuutsiga pluus ei tulnud meelde. Ja mis masinaga me õmblesime. Ilmselt lugesid nad mu pilgust, et rääkimata masinate markidest ei tea ma ammugi midagi tava- ja eriotstarbelistest masinatest. "Praegu õmblen pigem käsitsi, teen asju ümber, sest mul pole veel masinat." 

Lõpetasin keskkooli neli aastat tagasi, mul on lõpetamata mõttetu ülikooli haridus, mu cv-s on üksikud tööd klienditeenindajana. No jah, ja need kaks avaldatud luulekogu, mis mu tuleviku suhtes otseselt midagi helgemaks ei muuda. Mitu lähedast inimest ütles mulle täna, et "ju see siis polnud nii määratud" ja ma ei tea isegi seda, kas see on budistlik filosoofia või lihtsalt lohutus lollidele.

Poke Her Face

Ma lähen teisipäeval vestlusele. See on vestlus kutsekooli sissepääsemiseks, rätsepa erialale keskhariduse baasil. Ma pole enam luuletusi kirjutanud, kui novembrikuu välja arvata (siis tuli kolm tükki järjest), aga need on niikuinii pigem päevaplaani täitematerjal kui midagi Ilgelt Kõva. Vist. Ühseõnaga vahet pole, sest ma olengi hakanud kirjutama kõige regulaarsemalt just päevaplaani täitematerjaliks. Mu päevaraamat on pisike variant õpilaspäevikust. Mul on suur nõrkus märkmikukeste ja päevikute suhtes. Vanemate korteris peaks siiamaani kõik vihikud, märkmikud ja päevikud alles olema, millesse ma kunagi kirjutanud ja joonistanud olen. See on kuidagi hästi turvaline variant, et sul on kaasas üks asi, millele sa saad kõike öelda - läbi arvutada oma finantsseisu, sosistada mõtteid, proovida läbi värvilahendusi ja tintelpenne, teha lehekülgede viisi kollaaže juhuslikult leitud ajakirjade piltidest ja kinnipüütud värvilaikudest. Noh ja kõige muu seas saab sinna siis ka näiteks tunniplaani või mõne kohtumise paika panna. Kuna mul on nii vähe kohustusi, siis jäävad need mul niisama ka meelde, nii et see mind väga hunnikut paberit kaasas kandma ei motiveeri. Kirjutamine on põgenemisvõimalus, visuaalid on kindlus.

See on üks noor tüdruk Inglismaalt. Ta on ilmselt noorem kui mina, aga ma olen vist jõudnud sinna punkti, kus ma näen läbi piltide inimesi, kes kajastavad ühte osa minust, nagu oleks minu füüsiline keha kunagi mõnel ristteel korraga eri suundades pooldunud. Ja vahel kohtan ma nende pooldunud Minude sõbrannasi, vaenlasi ja iidoleid, saades endalegi seletamatult aru nende rollist. 

Üleni must ja kahvatunahkne sarkastiline müstiline sundimatu mõrd - parim sõbranna ja südametu hülgaja. Temast ei saa ma vist kunagi lahti, ükskõik kui värvilisi riideid ma ka ei kannaks. Ta on kadeduse ja õeluse kehastaja, kes ei üritagi pugeda inimlikkuse tumeda külje varju, vaid tunnistab oma sappi täie tõsidusega ilma ühtki näoilmet muutmata. 

"Kas nad käsivadki sul selline olla?" 

- "Ei, ma olen päriselt selline."

Ja neid on veel ja veel ja veel ja nad põrkuvad ja reageerivad ja lõhkevad või on hoopis malbed, jutukad, efooorilised tundmata mingeid piire. Pole minu võimuses neid ja nende kohtumisi taltsutada, kuigi ma olen püüdnud. Tean nüüd vähemalt, et tasuks olla veel vähem pretensioonikas. Mitte perspektiivitu või eksinud, vaid lüües rääkida sinikatest vähem kui nad võib-olla tegelikult väärt on.