Ma lähen teisipäeval vestlusele. See on vestlus kutsekooli sissepääsemiseks, rätsepa erialale keskhariduse baasil. Ma pole enam luuletusi kirjutanud, kui novembrikuu välja arvata (siis tuli kolm tükki järjest), aga need on niikuinii pigem päevaplaani täitematerjal kui midagi Ilgelt Kõva. Vist. Ühseõnaga vahet pole, sest ma olengi hakanud kirjutama kõige regulaarsemalt just päevaplaani täitematerjaliks. Mu päevaraamat on pisike variant õpilaspäevikust. Mul on suur nõrkus märkmikukeste ja päevikute suhtes. Vanemate korteris peaks siiamaani kõik vihikud, märkmikud ja päevikud alles olema, millesse ma kunagi kirjutanud ja joonistanud olen. See on kuidagi hästi turvaline variant, et sul on kaasas üks asi, millele sa saad kõike öelda - läbi arvutada oma finantsseisu, sosistada mõtteid, proovida läbi värvilahendusi ja tintelpenne, teha lehekülgede viisi kollaaže juhuslikult leitud ajakirjade piltidest ja kinnipüütud värvilaikudest. Noh ja kõige muu seas saab sinna siis ka näiteks tunniplaani või mõne kohtumise paika panna. Kuna mul on nii vähe kohustusi, siis jäävad need mul niisama ka meelde, nii et see mind väga hunnikut paberit kaasas kandma ei motiveeri. Kirjutamine on põgenemisvõimalus, visuaalid on kindlus.
See on üks noor tüdruk Inglismaalt. Ta on ilmselt noorem kui mina, aga ma olen vist jõudnud sinna punkti, kus ma näen läbi piltide inimesi, kes kajastavad ühte osa minust, nagu oleks minu füüsiline keha kunagi mõnel ristteel korraga eri suundades pooldunud. Ja vahel kohtan ma nende pooldunud Minude sõbrannasi, vaenlasi ja iidoleid, saades endalegi seletamatult aru nende rollist.
Üleni must ja kahvatunahkne sarkastiline müstiline sundimatu mõrd - parim sõbranna ja südametu hülgaja. Temast ei saa ma vist kunagi lahti, ükskõik kui värvilisi riideid ma ka ei kannaks. Ta on kadeduse ja õeluse kehastaja, kes ei üritagi pugeda inimlikkuse tumeda külje varju, vaid tunnistab oma sappi täie tõsidusega ilma ühtki näoilmet muutmata.
"Kas nad käsivadki sul selline olla?"
- "Ei, ma olen päriselt selline."
Ja neid on veel ja veel ja veel ja nad põrkuvad ja reageerivad ja lõhkevad või on hoopis malbed, jutukad, efooorilised tundmata mingeid piire. Pole minu võimuses neid ja nende kohtumisi taltsutada, kuigi ma olen püüdnud. Tean nüüd vähemalt, et tasuks olla veel vähem pretensioonikas. Mitte perspektiivitu või eksinud, vaid lüües rääkida sinikatest vähem kui nad võib-olla tegelikult väärt on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar