Rätseppa minust ei tule. Ma ei saa kunagi eriti aru, et ma midagi valesti oleks teinud, kui ma mingitel vestlusel olen käinud. See on "ametlikul" teel töö otsimisega samamoodi - sulle öeldakse, et sa ei saa, aga selle, miks ei saa, pead ise välja mõtlema. "Sest keegi teine oli parem" on kuidagi vähevõitu, kuigi ma selle ise välja suudan mõelda. 

Kuigi ühiskonnast väljatõrjutu tunne on küll. See ongi kõige kõvem löök alati olnud - kui enda arvates ajad õiget värki ja siis tuleb välja, et see ei ole ikka eriti usutav. Ei mina saa aru, kust see piir läheb. "Mida sa viimati õmblesid?" - ma isegi ei mäleta mida ma vastasin. Vist tahtsin hakata riiete värvimisest rääkima, aga siis jõudsin oma peasoleva tikitud baretini. "Mida sa üldse õmmelnud oled?" suutsin meenutada ainult 8. klassi moeshow koledat kleiti. Isegi keskkoolis õmmeldud kole kapuutsiga pluus ei tulnud meelde. Ja mis masinaga me õmblesime. Ilmselt lugesid nad mu pilgust, et rääkimata masinate markidest ei tea ma ammugi midagi tava- ja eriotstarbelistest masinatest. "Praegu õmblen pigem käsitsi, teen asju ümber, sest mul pole veel masinat." 

Lõpetasin keskkooli neli aastat tagasi, mul on lõpetamata mõttetu ülikooli haridus, mu cv-s on üksikud tööd klienditeenindajana. No jah, ja need kaks avaldatud luulekogu, mis mu tuleviku suhtes otseselt midagi helgemaks ei muuda. Mitu lähedast inimest ütles mulle täna, et "ju see siis polnud nii määratud" ja ma ei tea isegi seda, kas see on budistlik filosoofia või lihtsalt lohutus lollidele.