telgitagused

MIHKEL KAEVATS

Pealkirjata, 2012

Inimene elab lõbu pärast, selleks,

et magada naisega,

et süüa palaval päeval jäätist.

               Isaak Babel

"Ainult seda ma mäletan:

et olen elanud.

Et olen söönud, lugenud

ja maganud naisega, unustades muu.

Et olen armastanud ja

unustanud armastada,

et olen teinud armastusest

oma maailmanägemise ja

selles pettunud;

et olen kartnud maailma

ja veel rohkem kartnud iseenda hirmu,

et olen lömitanud

ja lömitamist südamest jälestanud,

et olen teinud narkootikume,

et leida midagi, midagi muud,

kuskilt vaimu allhoovustest,

mis varjule jäi varem

(sest ma ei vaadanud)

poes, sünnipäevadel, tolgendades —

midagi, mida

nüüd leian ükskõik millest,

kui tõmmata vaimu kõhulihased

pingule,

lasta minna ja vaadata.

Et olen põlanud lõbujanu,

sest see muudab maailma

vaesemaks, kui ta on, ja

lõbutsenud hullunult,

raevunult, erutunult.

Et olen käitunud

nagu nõrguke,

jõhkard ja tuulepea,

kes peidab oma solvumised

puhtuse-, aususe- ja pühaduse-

demonstratsioonide taha,

oma väsimuse

konstateeringute taha —

oma energia ja seksuaalsuse

olen rüütanud aga kangelaslikkuse

ja mehelikkuse rüüsse,

kummardades enda loodud

konstruktsioone ja orgasme.

Et ainuke filosoof,

kellest ma kunagi

tõeliselt vaimustuses

olen olnud, on Cioran,

kes õigupoolest ei ütle midagi,

ei ütle muud, kui et

sõnadel ja vastandustel

ei ole selles milleski, mida

kõik inimesed jälitavad,

kas või seda eitades või

parodiseerides, suurt tähtsust:

nad tuleb püüda, ellu äratada

ja unustada, et alles jääks

ainult tunne, kiindumus

lähendava teo,

sünni ja lagunemise vastu.

Ainult seda ma mäletan,

et elu annab võimaluse elada,

see on suurim õpetus, mis tal

anda. Ja kõik asjad ta sees

on väga tühised muutujad

selles tohutus ja lihtsas arvutuses,

milles puulehed sahisevad tuules,

nagu Karlovas,

nõnda ka Calcuttas, milles

jõgi voolab ja ookean lainetab,

milles aeg aeglustub

väga suurtel kiirustel ja

hologrammiliselt ehitub üles

universum, mis

paisub võrreldamatult kiiremini, kui kandub

refleks elektromagnetiliste

impulssidena ühelt närvirakult teisele,

veel meeletumas multiversumis,

kus kuskil liigub meteoor või mardikas, kus kukub

kokku täht, illusioon,

mõni loll kohtuasi või diktatuur,

ning kus tärkab kevadel rohi, mis niitmata kasvab

peagi kesaks,

ja inimene ei saa sellest kõigest

eriti midagi aru.

Sellest arvutusest,

mida otsima või eitama jääb ta alati,

kas ta siis mõtleb sellele või ei,

kas ta siis annab sellele nimesid

või kannab selle maha kui

mõttetuse

igapäeva paratamatuina tunduvais tõmbetuultes,

kui tühjuse, millele põhjust ta ei leia,

kui ime, millega ta oskab mängida,

või kaotab ta pidevalt, tagajärjetult, kurnavalt,

seistes nagu horisondi ees, mis pagema jääbki,

või lukustab ta ahtasse klaustrofoobilisse ruumi

inimeste maailmas,

kus mõned annavad alla eneseks saamise teel

ja muutuvad lojusteks

ning mõned kannavad lihtsalt välja olemise ilu.

Ma vaatan päikest ja mõtlen, et see päev,

see soe, puhkus ja töö, saavutus

ja enesepettus, armastus ja luhtaminek, et see on

minu elu, mulle ei ole antud muud

kui see, ning kõige tähtsam on siin

mäletada, siseneda, unustada, mitte midagi teha,

armastada, luua, mõelda, seksida, rännata,

lõbutseda, igavleda, pettuda, tulla, nalja visata,

haiget saada, järeldusele jõuda, lobiseda, loobuda,

otsida, päevitada, jäätist süüa ja trummi taguda,

sest iga jumala hetk väärib

tähistamist, tegu ja tühisuse tunnistamist.

Ainult seda ma mäletan,

et olen elanud ja tahan elada."

Pidevalt on tunne, nagu tahaks läbida riitust, rituaali, puhastumist. Tahaks põletada sildu enda tagant. Ja kohati tahaks lausa kätte maksta - armastuse suuruse pärast. Mõnel hetkel jõuab armastus mulle isegi nii lähedale, et lämmatab mu - minu, Tule, lämmatab minu?! Muidugi saab see olla ainult Vesi, üks armas laulev Husky, kelle silmad on nii selged ja teravad.
Ja üks hobune kappab nii vapralt mu kõrval, laskmata mind eales norgu vajuda, iial liialt oma romantikasse ja sentimentaalsusesse kinni jääda, nagu mul see oma üksinduses aastakümneid tavaks on olnud. Inimesed, loomad, elemendid.. nad toovad mu ellu uut, et ma muutuksin, kasvaksin suuremaks, täidaksin oma potentsiaali. Muidugi olen ma kõigest sellest nii vaimustuses, et unustangi maise keele. Ma kirjutan tõesti veel vaid veidi, ainult nii kaua kui tõesti on vaja, et suunata oma looming millessegi, mis on suurem kui sõnad. See on jõudmine vaikivasse abisse, kus ma olen, et ravida, kus ma olen, et anda edasi kõrgemat õpetust, mis minule antakse.

Sa kindlasti arvad, et ma olen hull. Ka mu vanemad on selles enam-vähem kindlad, aga nad ei julge seda eales tunnistada. Eriti et nad ei loe seda, ei saa nad olla kindlad. Et jõuda nendeni, peab minust välja kasvama rahu Puu. Tervendav pihlakas. Kõikeandestav, kõigegaleppiv, kõikearmastav. Ja - kõikejagav.

kui palju inimesed mind vajavad
kui palju igatsetakse mind enda juurde
kuidas sina siis ei näe
kuidas sina siis ilma hakkama saad

sest mina ikka veel sind vajan
sest mina ikka veel igatsen
sest meenutan, mis olnuks
sest ei vastust oma kirjale ole saand

Ma ei kavatsegi oma armastust kellegi suhtes varjama hakata. Milleks? See on nii kuradi ilus, et kogu maailma peabki sellest teadma. Ja mida sügavam see on, seda õigustatum on selle märk. Ah et sina kardad oma maine pärast? Naljakas sõna selline - tunded on ühtlasi nii maised kui kosmilisedki. Aga seal üleval pole kellelgi nime ja pärast surma, kui sa oled hea poiss, tuled sa meiega sinna kaasa. Niiet ära muretse. Küll meie hoolitseme, et su nimi oleks ümbritsetud ilust, mis on sinu armastamine. Miks sa ainult nii palju vastu punnid?

 Muide praegu tegin avastuse: olen oma eluperioodis, mida kroonib narko ja seks. See kokku on võrratu eneseavastamine!