hoian hinge kinni

Sain lõpuks viimase luulekogu esimese küljenduse kätte ja ma tunnen, kuidas selle asja energia on ammu minu juurest minema tõmmanud. Nii pohhui, laske kasvõi kirjavigadega välja, türa ma sellega veel tegelema pean? Aga seda ei ole kellelegi öelda. Eelmise raamatuga oli sama lugu. Võimatu on välismaailma enda hingeeluga sünkrooni saada. Sellepärast ma tahaksingi "reaalsest" maailmast kaduda. Enamus energiat läheb oma olemise defineerimisele, sest nii paljud lihtsalt ei saa pihta. Ja seda enam, et nüüd, kus ma ei lae end üldse nii palju emotsioonidega, kui vanasti, poogivad rumalamad ise mu jutule külge midagi, mida mina sinna üldse mõelnud pole. Muidugi ma ei eita oma teatavat üleolekut mingite situatsioode ja inimeste suhtes, aga ma ei võta seda isiklikult - ma lihtsalt irvitan. Irvitan selle üle, mida ma tõsiselt ei suuda võtta. Aga oi kuidas inimestele meeldib solvuda!

No tõmbame ikka sae käima ja hakkame täiega üksteisele kaikaid kodaratesse loopima, pori näkku, kusi sussi, kaka püksi jne. Milleks? Raisata oma aega kellegi vihkamisele selle asemel, et üritada välja selgitada, mida inimene mõtles, selle asemel, et olla nii kuradi solvatud sellest KUIDAS ta seda tegi. Iga emotsioon on peegeldus millelegi eelnevale. See et tõlgedaja ei hooma konteksti vastavalt reageerijale on tema kuradi oma probleem. 

god damn problem

Elamine valmistab üldse päris palju ebamugavusi viimasel ajal. Alustades faktist, et ma nihlistist lubatud raha ei saanud, millele järgnes riba(!)radapidi võlgadesse sattumine, kolimine, veel võlgu ja veel probleeme, kuidas sellest kõigest välja tulla. Mis näiteks nüüd on kulmineerunud kroonilise seenhaigusega. Sügis tuleb ja paneb jälle kohe mu ellujäämisinstinkti proovile. Ja see on ka hämmastav, kuidas ma lasen suvel end läbi põletada.
 Mis mind siiski kõige rohkem hirmutab ja tüütab on lähedaste inimeste reaktsioonid. Pole suutnud emale siiani tunnistada, et Tolstoist ära kolisin, sest ma ei tunne ise selle suhtes ühtki emotsiooni. Olen leppinud oma liikuvusvajaduse ja -paratamatusega, aga emad armastavad ju muretseda. Nagu - kas selleks saadaksegi lapsi, et neid armastada muretsedes või? Ole ikka, selle hullumeelse elu juures tasub iga päeva tähistada, et ma veel üldse elus olen. 10 korda oleks pidanud juba surnud olema. Aga no ju siis on ikka vaja, eks.

Milleks siis muretseda?

Ebamugav on lihtsalt, räigelt plekki oleks vaja. Kandideerisin Tartu Kunstimuuseumisse. Oleks nagu normaalne. Kuklas tuikab ka Hertta soovitus kuskilt Tallinn Fashionweeki pass välja kaubelda, et reportaaži teha. Tänase kavatsen veel teki all hoida end, magada, turtsuda ja pärast siis nii rahuliku südamega kui võimalik emale külla minna. Süüa pole ka mitte midagi, eile ostsin viimase raha eest ja paha tuju peletamiseks šokolaadi Mesikäpp. Viimased tükid jätsin Talile. Ja selle tüübi idealismist lähtuvalt:

Iroonilisem kombel helistati mulle eile mingist kindlustusest ja küsiti, kas sooviksin oma vara kaitsta. Ma ütlesin, et mu ainuke vara on võlad ja sellele ma peale ei saa maksta, sest no üldse plekki pole. Ma ei tea, miks, aga ma olin kuidagi meelitatud ja viitasin neile oma viimase töö maksmata jätmisele. Et lubadus on fikseeritud ja mul on see postkastis olemas, aga nagu pikemalt midagi konkreetset teada ei saanud, kuidas panna mingeid seadusi enda kasuks tööle. Tekitab palju küsimusi endas ka: kui ma muidu võimu suhtes pigem pessimistlik olen, siis kas mul on nüüd õigus hakata midagi välja nõudma? Samas nagu nahui sa siis lased üle mind. Mul plekki pole ja aega on ka sitaks, sest ilma maksmata ma ei tee tööd. (Käi vittu raisk tõmban praaegu jälle sae käima, ah!) Kui me pole muudmoodi kokku leppinud, muidugi.

OK. Mida mul on plaanis kirjutada ja teha? Panen kirja, et mul oleks hästi häbi taganeda. (Tra ma üldse tehtud ei saa mida ma kogu aeg teha tahan??)
1. Kaur Kenderi/Taavi Eelmaa raamatu arvustus

2. Esseekonkurss

3. Teksatagide kollektsioon - tikkimine ja maalimine

4. Kirjandusüritused

5. Võlad maksta - kirjutada nii kaua kuni kuskil tuleb mingi raha. Ja vist ikka otsida tööd ka. 

6. Madeliniga tutvumine.
7. Lugemine

8. Seda asja siin kirjutada tuleb ka kõvasti. Lihtsalt kirjutada, mis torust tuleb, et see minek uuesti käe alla saada. Ma tunnen, kuidas uus hooaeg tuletab mulle mu vana olemust meelde - karge, üksik ja ülemõelnud (kuni selleni, et kujutan endale ette tundeid, mis on puhas fantaasia) - ühesõnaga selline terav ja ohtlik aeg. Süüa tahaks!