ekspressionismist impressionismi

Nagu ma eelnevalt mainisin - minu elus on kõik tagurpidi. Probleemid, mis on 30aastastel meestel, on minu jaoks lihtsad, sest mu peas on olnud nii pikki aastaid nii keerulisi emotsionaalseid analüüsiprotsesse, et ükski inimlik error ei tundu mulle lahendamatu. Mu saladuslikuks oskuseks on kujunenud menataalne harutamisvõime ilma emotsionaalse krahhita. Samal ajal kui teised oma noorust tilu-lilutasid oli mul peas mingi Nietzche loengu konstrueerimine. Mitte, et ma oleks Nietzchet oma mäletamistmööda väga lugenud (pole ka üldse välistatud, keskkool oli raske aeg, narko oli tabu aga raamatukogu mitte), aga kindlalt oli see kulmineeruv aeg mu elust, mil subjektiivne maailmataju oma teravamaid külgi mulle avama hakkas. Pungist kasvas minu jaoks tõepoolest edasi ekspresionism, mille laine lõppeb mu loomingus nüüdilmuva raamatuga päris kindlasti. Järgmine käsikiri on just nii kõvasti impressionismi poole kaldu, nagu seda on lüsergiinhappe dietüülamiid.

Mu Debusseysse armumine, mis on asendunud igasuguste mihklimaiste illusioonidega, paneb mind mihklite asemel klaveriklahvide puudutuste najal kerglevalt kesk öiseid tänavaid üksinda tantsima. Ja nüüd tantsivad tõepoolest mu jäsemed, mitte mu nii fantaasiaisse kalduv mõistuseraasuke. Jumal teab, et seda viimast on vähe, aga nüüd siin Tähtveres ma mõistan, et mis saab intelligentsuse sillal käijast siis, kui ta on suure osa oma hirmudest lahti harutanud ja jõudnud tuumhaavadeni. See on, minu puhul, avastada ja pelglikult tunnistada oma kodutuse põhjused. 

ÕIGUSTAMINE. Oli aeg, mil polnud ühtki liigutust, mida poleks ümbritsenud õigustuskäskluse tihedalt diketeeriv energia. See on minu sees nii sügaval, et ma olen end korduvalt sellel kodutuspalverännakul tegemas olmetöid, mida keegi minult ei eelda ja mille suhtes mõni isegi pahandab, sest niimoodi õõnestan ma otsapidi koduomaniku peremehelikkust. Aga seda ei tohi üheltki koduomanikult võtta. Samammoodi ka ei ole mul õigust rikkuda kellegi elurütmi. Tahan end nüüd natuke treenida Talve rutiiniga (#droppinLSD lause praegu, tõlgenda 3x!). Näiteks täna läks meil mõlemil kolmveerand 6 uni ära ja alates veerand kaheksast olen ma juba mõttetööga tegelenud. Päris hea töövõit. Õigustamisastel siiski vibutab end üsna konkreetselt ja see on suures seoses eelmainitud VÕLGU OLEMISE sundkäitumisega. 

Ma nimetan oma käitumismustrit nüüd teadlikult OMA EKSISTENTSI ÕIGUSTAVATEKS TOIMINGUTEKS. Selle juured on esiteks seotud olmelise steriilebamugavusega, mis on seotud mu ema kompulsiivkäitumismustriga lapsepõlvest kuni teismeea kulminatsioonini, mil ma tema otseses mõjusfääris olin. As I am rebel by faith on see minus tekitanud naudingu (väga kindla piirini!) segaduse järele, sest see on orgaaniline inimeseksolemise juures, et on tolm ja on inimese elu mahlad. Kui ma olen mitmepäevases kirjutamisprotsessis, mille kestel on mulle garanteeritud üksindus, siis üks suurimaid privileege, mida ma ennast automaatselt tegemas olen avastanud, on pesematus. Oi ma lasen juustu hardcore to the max, jään riietega magama, teen toas tobi kui vähegi saab, ei pese hambaid (see on üldse mingi ajupesuline sundlus, et inimesed seda igapäevaselt tegema peavad, bitch please, katsume ikka ise oma keha kuulata või midagi), rääkimata sellest, et ma vaevu voodit ära teeks või pesemas käiks. Pärast paari päeva nuusutan ennast ja tunnen, kuidas ma  oma kehal ja vaimul olen lasknud rahumeeli erinevaid elusid elada, sest kuigi nad on üksteise sees, on nad ka samal ajal teineteisest sõltumatud. Kirjutades puhastan ma oma hinge ja see enese puhtaks pesemine on jumala huinjaa keha kõrval, et sellele üldse rituaalkäitumise juures mingit tähelepanu pöörata. Liiga lihtne on liiga pohui.

Neis kortereis ja majades, kus ma neilpäevil peatun, üritan ma ennast nii palju kasulikuks teha, kui ma vaimselt oma füüsist vähegi motiveerides suudan. Aga siin on hõre piir viisakuse, hullumeelsuse, mugavuse ja ebamugavuse vahel, millega ma alati laveerin, kui ma mõtlen midagi teha kodus, mis pole mu enda. Ja tekib palju filosoofilisi lahendamatusi: mis on minu asi teha ja mis mitte, mis on minu koht sekkumiseks ja mis mitte. Aga võtta piiriolukordades spiooniroll on alati safe. Ja ilmselt kohati ka liiga safe. Mulle ei pruugi meeldida mulle väga meeldiva inimese sõbrad. Kohe väga ülidaipoh võib olla mingitest inimestest mingites seltskondades. Ega neid ühisosi ei jätku ka kõigile jagada. Ma siiamaani ei tea, kuidas siis on kõige viisakam käituda. Vanaemaga vanaema sõbrannadel külaskäimiseajast on mul jäänud sisse see viisaka lapselapse roll, kus ma lihtsalt joon limpsi või söön küpsist, olen vait ja kuulan, mida teised räägivad. Sest nii kui ma suu lahti teen, et midagi öelda, vajub teistel suu lahti - see tähendab, ma olen kohatu. Ma ei ole seltskonnainimene, kui ma ei ole laval seltskondi lõbustamas, sest see on minu jaoks lihtne. Seltskondlikku vestlust, mil ei ole aususepiire ja teesklust, tekib inimestega üliharva. Seltskonnad ei luba olla ekstreemne karakter. Ja ma ei saa sinna midagi parata, et nii kui miski on välistatud, hakkab see justkui universumi tasakaalustamiskäsuna minu seest välja voolama. Juba natukese aja möödudes teeb see mind rahutuks ja tõenäoliselt olen ma priviligeeritud erandite seas, kes läheb ja kel on lubatud seltskonnast esimesena lõplikult lahkuda. Lühikeseks ajaks (paar tundi) ei ole mulle probleem olla lapselapserollis. Aga kui keegi hakkab solvuma või pinnima, siis läheb asi sitaks. Õnneks ei ole seda enam väga ammu juhtunud. Sest inimesed mu ümber saavad aina enam aru, et mitte midagi ei ole mõtet punnitada, kui see iseenesest ei tule. Või nagu see geniaalne Heli tsitaat: "Relationship is like a fart - when you have to push it, it's probably shit."

Mõte on viimasel aja hästi jooksma hakanud, selleni ma tahtsingi välja jõuda täna, et miks, aga ma ei saa praegu pikemalt kirjutada. Kuigi tõusin kell 6, on mu tee lihtsuse juurde ikka veel käänuline ja igasugu põnevaid artikleid ja seoseid, mis mul selle asja kirjutamise juures veel kolmekordselt paralleelselt huvi tekitavad, on liiga palju ette tulnud, siis jääb praeagu pooleli, sest ma pean oma elu veel mõnda aega teistest sõltuvas organisatoorsuses hoidma, see tähendab: teen kööki tule, viin taarat ja koristan ülemise toa oma asjadest peitu, et poole kolmeks minna poseerima ja sealt edasi Heli ja Karele appi stuudiot remontima. Kare andis mulle eile kohvi, kui mul polnud enam raha, et seda Tähtverre osta! Nii armas.