Kodutus

Patoloogia hignestiihia on see, mis paneb mu alasti tõusma oma nii magusalt lõhnava armsama kõrvalt, et kirjutada oma rõskest destruktiivsusele kanduvast loomust - loomast enda sees, keda ka mul endal on vahel nii raske armastada. 

Kõik tunded, mida inimene tunneb, on tema enda koorem, mida kanda üksinda. Ma ei mätsi kinni auku oma südames lihtsalt kellegagi olemisega, sest ainus lahendus, mida ma leida saan, on peidus mu enese sees. Sellepärast pole ükski hinnang muud, kui matemaatiline tõenäosus, mida saab ühe või teise valemiga küll kalkuleerida, ent vastus ei saa eal olla adekvaatne kui seda lahendada kõigest mõistusega. Tugi on kusagil subatlantilise empaatia, loodusjõu leplikkuse ja individuaalse kõhutunde kohtumise piirialadel, aga kes meist sel kiirel ajastul on sedagi aega leidnud, et ennast tundma õppida.. Vaevu saab üks inimolend pakkuda teisele tõelist inimlikkust, kui ta ise laseb end ohjata võitude konkurentsil ja headusel, mis on motiveeritud maisetest preemiatest. 

Pakkisin üleeile Võru tänaval oma asju ning nendega Talve juurde jõudes tabas meid mõlemaid erineva nüansiga sama tunne: mida selle kõigega peale hakata, mida see hunnik asju üldse tähendab? Muidugi ehmatasime alles siis, kui see moment reaalselt käes oli. Ja kuigi ma nean end iga nende mõne kuu tagant, kui ma kolin, et nahui need asjad selle 15 korra kolimise peale juba ära ei ole kadunud, aga see oli teistmoodi. Vajusin ahastuses koridori põrandale istuli, käed jõuetult pead hoidmas, ja küsisin endalt jälle: miks ma sellist elu elan? Miks ma koorman teisi iseenda olemisega? Miks ma eal ei suuda olla paikne? Miks ma teen teistele seda, et ma olen selline? 

Ma lihtsalt ei suutnud püsti tõusta. Tunded said minust võitu. Natukese aja pärast ta tuli, aimates vist mu kukkumist, ja ütles et ma ei muretseks. Et kõik saab korda. Mis muud ta saanukski öelda.

Millise võlgnasena ma end alati tundnud olen, et mu süda oma rahutuses mind alati kuhugi edasi tirib. Ma ei ole oma hulluse valitseja, sest ma olen sunnitud täitma selle vaese õukonnanarri tiitlit - rääkima tõtt, et naerutada rahvast. Rääkima tõtt, et olla vihatud. Rääkima tõtt, et olla mitte mõistetud. Ja rääkima tõtt, et olla armastatud, aga.. mõista, kui keeruline on mind tõeliselt ja jäägitult, päriselt ja tingimusteta armastada.  Sest kuidas sa armastad laavat, kes su ellu tulles kõik pea peale pöörab. Kelle vead mõjutavad ka sinu elu, sest sa oled adopteerinud mässaja. Kui ilus on ta võitlus, aga kui armetu on ta elu. 

Eks ole jälle midagi sellist tulemas, et ebamugavused on olla mu kõrval ja igatsus sünnib, kui mind ei ole. Kodutus on hingeseisund. Stabiilsus on hämarasolek, midagi, mille ma leian iseenda üksinduses öösiti. Öösiti on, kui ma avastan elu kurameerimas surmaga ja mille pealtnägemise eest olen sunnitud vahendama maailmale orgasme, mille nad on loonud. Minu ainus patt on olla unetu, et seda kõike pealt satun nägema. Selle eest maksan kirjutamisega hinda elu ja surma armastusele. 

Ja sellepärast ei karda ma iseenda puhul midagi. Ma kardan ainult teiste rahu rikkuda. Kuigi mugavus tapab ning mu südametõmbed ongi vist kuidagi juhitud sellest, et päästa neid, kes on suremas. Ja ma tean, kui märterlikult see kõlada võib, aga keegi ei ütle ju mulle, miks ma elan nagu ma elan. 

Pean lihtsalt leppima sellega, et minus on kõik tagurpidi. Ebastabiilsus on kõige turvalisem tunne, mis mul eal olnud on. See saab muutuda vaid läbi suure soovi mind armastada. Sest nii, nagu sünnivad tõelised äratundmisest tekkinud kirglik-kirgastunud armastused, mis mu kulunud ideaalide järgi tundusid ainuõiged, ei vea lihtsalt välja seda tunnetekogemuse pagasit, mida ma endaga kaasas kannan. Mind saab ainult õppida armastama. Vast ei ole ma seetõttu kehvem inimene. Aga kas mõttetum või mõttekam.. ma ei tea. Polegi oluline. 

Vabaneda tahaks ainult sellest igapäevaselt kimbutavast hirmust olla kellelegi võlgu. See on õppetund kasvamisest iseendale: millal ma ometi hakkan uskuma, et mina olla on maailmale. see tähendab iseendale, piisav? Olen ühe etteheite kaugusel kukkumaks tagasi oma mõttetusse. Aga see on metafüüsiline mäng, milles kartmine toidab hirmu ja ignoreerimine tuulutab hinge emotsioonide käärimisest.