Mõru muusa

Nüüd ma juba hakkan sellega leppima, et mõnd inimest lihtsalt unustab väga palju raskemini kui teist. Ja ma ei tea, kas see tähendab, et see inimene, keda on raske unustada, on teistest tähtsam? Tähtsam sellepärast, et ta muutis minu sees rohkem, kui enamus ülejäänud inimesi, keda ma tean? Õnneks ma veel leian ratsionaalseid lähenemisviise. Ehk tuleb järgev aasta täis veel suuremat hingelist mõistmist. See tee on sama lõputu kui horisont, muidugi - paistab kohe kätte jõudvat, aga alati säilib sama kättesaamatuna.

Alates kolmapäevast eilseni olen lasknud ainel ennast mõjutada ja saavutanud sellega tänaseks järejkordselt täieliku tänulikkuse universumi suhtes. Läksin laupäeval tööle (mussi mängima!) ja kohtasin teel sinna eriti selgemõistuslikku pudelikorjajat. Kõndisime natuke maad Tähtvere pargis koos ja tegime suitsu. Mõtlesin, kuigi olin juba hiljaks jäänud, et töö ei kao eest ära. Kui kohale jõudsin, siis ega kedagi pahandamas polnudki. Ja see pudelikorjaja ütles just seda puhast, kõige ilusamat tõde: "Mõtle, milline suurepärane võimalus on olla elus ja kogeda!" Kuidas saakski mingi jõud siin universumis minuga pahandada, kui ma "hilinen", sest rääkisin kogemisest kõrgemal tasandil?

MÄRGID reedeööst vastu laupäeva (nüüd hakkad sa mind kohe hulluks pidama, kui sa seda juba ei teinud!) kinnitasid mulle midagi sellest, mida ma küsisin kolmapäevaööl Kaevule kirjutades. Kasutades skeemi, mida õpetas mulle Talv - "see, kui ma ei välja midagi, ei tähenda, et ma midagi ei tunneks" - sain ma vastused, mida mul oli vaja saada kosmosest ja need olid vastused vastuste eneste pärast. Millest mulle täielikult piisabki! Seal peol olid: ilus, piltilus poiss; ülbe kaksikute meessoost esindaja, täpselt nädal ja aasta Kaevust noorem; Kaevu parim sõber, kellega ma järjest intiimsematest asjadest räägin, kuni selleni, et tol ööl tunnistasin "there is someone between us.." ja ta mõtles, et Karel (ma mõtlen et why the fuck praegu), ja ma ütlen, et ei, et Tema, ja sõber on väga üllatunud. FENOMENID selles öös on muidugi tagasiulatuvalt unenäolised ja helged, sest kuigi mäletan vaid üksikuid pilte, siis looritab seda kõike tugevalt positiivselt laetud emotsionide sidusus. Okei, ma lepin sellega, et ma ei ole üle saanud inimesest, keda nägin viimati pea poolteistaastat tagasi, ma lepin, et ma igatsen kedagi, kes mind ei igatse, sest kõik emotsioonid on mu enese tripp, sest ma olen victim of my own mind. Ma lepin kõigega mida ma ei tea. Ja ainus, millele ma selles suhtes veel loodan, on mu enda isiklik vabanemine. Kaardid ütlevad korduvalt, et sellest kõigest - kogu sellest hüperintensiivsest läbielamisest - tuleb väga vähe kasu. Aga seda ilmselt meielikust vaatevinklist. Ehk seda meielikkust igatseb ka seda kummitav õõnes tunne, mis mind väga juhuslikel hetkedel tabab? See on nagu mingi psühosomaatiline lainetus, mis ei pruugi üldse olla seoses mu reaalsete tunnetega. See on tõsiselt midagi beyond seda reaalsust - mitte valu, aga õõnes, igavikuline tühjus päikesepõimikus. Ma kohtun ühe inimesega, et sellest vabaneda.

NOTE TO SELF: nüüd ma vähemalt oskan Kaksik meest ära tunda. Ja kuigi ma ei tea, kuidas sellele vastu panna, sest nad on nii nahhaalselt stiilsed (issand jumal, mis sul viga on, täiskasvanud mees ja kannad sellised akssesuuaare! selliseid värve!!!) et mul sulab mõistus ajust jalgevahele lihtsalt. Aga see on mingi intellektuaalseksuaalne seos, mis paneb mind nende juures mõistust kaotama, täielikult loitsutades mu ära. Aga see on sõltuvus, millest ma pean vabanema, sest

a) ma ei taha olla välisest sõltuv

b) mehel peab olema võimalus mind märgata ja see on tähtsam kui mõistust kaotav mina, kes oma seksuaalenergiat ei kontrolli

c) ma ei saa veel aru, miks ma peaks kellegi vastu tekkinud tunnete pärast nii palju läbi elama (mõnes mõttes on see kogu mu ülitundlikkuse probleem, aga ma ei saaks oma mõttetööd ilma selleta niikuinii teha)

d) ma ei tea, kas selle inimese unustamine on võimatu sellepärast, et ma olen hull või sellepärast, et ka tema ikka veel mõtleb minule?