Ja juba ma veedan täislikke jõule - kütan Kalamajas oma sõbra ahju, kuulan muusikat ja kirjutan. Üritan leida inimlikule (või peaksin ütlema kosmilisele) äratundmisefektile teistsugusi lähenemisvõtteid, kui emotsioonid ja armastus.. kas armastus on emotsioon või? Me oleme siin emotsionaalselt kokku loodud või mis toimub?
Tead, mida enam ma mõtlen, seda kahtlasem ja vähem tõsiseltvõetav mulle see elamise värk tundub. Sellepärast rõõmustab mind teadmine, et mina võin ainuisikuliselt täpselt samu taktikaid kasutada kui tänapäevane meedia. Kõik vastavalt olukorrale!
Muide see suurte tunnete pikaajaline sügavus on ühest küljest religioosne, aga teisest oma intiimsuses nii neetult piinlik kogemus ja sellepärast tervitan ma kergemeelsust oma ellu tulema. Olen oma elus juba nii palju üle kamminud, et nüüd võiks võtta aastakese puhkust ja proovida kesksemat maailmataju perspektiivi. See on kehaliselt, mitte nii hullult õudsa hingelisusega kõige läbielamine. Noh, kogu mu eksperimendi algideegi oli ju jõuda maailma usaldamiseni ja asjade täiesti loogiline käik on nüüd vanade mootorite töö aeglasemaks keeramine, et uued, sendi täisvõimsusel töötamata mootoritel mängida lasta. Unustada pirtsakus ja anda kõigile võimalus!
Aint et hottide meeste juurdevoolu tuleb kuidagi suurendada. Teeks veits markokompust ja paneks universumile kuulutuse
OTSIN MUUSASI!
Ja ma olen kaks päeva kirjutanud ARMASTUSLUGU, millest formuleerub tervikjutt, varsti, kondid on kokku pandud. Ehk veits riideid ja liha ja juurde visata ja nii ta läheb. Kurat, tantsima tahaks minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar