Ma ei leia ikka veel, miks ma peaksin hinnaalandust tegema. Et kedagi teist säästa? Kodutus näitab mulle täpselt, kui palju end vastavalt vajadusele tagasi hoida on vaja, ihudes aina teravamalt välja mu soove tuleviku suhtes - kinnitades enese kujunenud olemise viimistletust. Kahjuks ei teeni eneseteadvus veel nii palju mu enda kasuks kui peaks. Ära andes jään ka mina miinustesse, kuigi sulle võib tunduda, et mul polegi ju midagi. Ja kui sa ikka veel arvad, et mul polegi midagi, siis ma palun lõpeta kohe mu lugemine. Meie vahel on kõik läbi, sest sa pole siiani mitte millestki aru saanud ja mul pole enam mingit motivatsiooni sulle seletada.
Olen inimestest täiesti küllastunud. Mul pole enam ühekski emotsiooniks jõudu, kogu see mäng tunnete ümber on ainult üks suur meelte hägustamine, kus me kõik endilegi paratamatult teineteist oma alateadlike teadvustatud või teadvustamata vajaduste pärast pidevalt lihtsalt manipuleerime. Ma ei kavatsegi hakata kellegi teise hingetööd tema eest enam ära tegema, ei kavatse enam istuda raja kõrval ja ergutada kedagi, kes ei saa ise ka aru, kes ta üldse on või mida ta oskab või mitte. Sõida omadega rappa ja ürita end ära uputada, võib-olla siis saad millestki aru, mina sind ka tapma ei tule. Õpi marineerima, loll ahv, ja saa aru kannatuse õppetundidest. MA EI OLE SU EMA.
Ja türa see vaesus on mul nii üle visanud. Ma lihtsalt lasen endal praegu tunda viha, sest kõik on jumala ebaõiglane kogu aeg olnud ja ma TEAN et mul on nii palju rohkem rakendust maailmas, lihtsalt praegu pean ma õppima alla neelama, püüdes jääda nii mõjutatamatuks kui võimalik. Ma pean täielikult üritama vältida välismõjusid ja enda mõju teistele. Siin toimub läbipaistvuse enesekoolitus. Ära reageeri ega oota mingeid reaktsioone. Vaigista oma meeled. Kogu see teema, ma vajan praegu, et mitte keegi mind ei torgiks mitte ühestki otsast. JA EI HUVITA, et SINA TAHAD. Kust sa võtad, et sinu tahtmine on suurem kui minu oma? Kui sa kedagi armastad, siis esimene asi, mida sa selle tunde tagant teada võiksid, on armastatu austamine. Mitte enda tema peal välja elamine (kuigi ka see on armastuse vorm, aga reedab ainult hierarhilist vihamustrist läbiimendunud võimetust tunda midagi üllamat kui enda näruse ego rahuldamine ja kui hale on mul sellistest inimestest!).
Mul on pohhui teie vorstidest ja kapsastest, toppige kasvõi kõik oma augud neid täis, jätke mu hing lihtsalt rahule, mul ei ole enam mitte midagi anda. Ära oota enam mitte midagi, ma olen tühjaks jooksud ning vaevu suudan enam unistadagi, et ka mina saaksin kuskil kunagi oma toakese, kus maailma unustada, et sealt väljudes seda taas avastada. Mul ei ole kodu. Mul on ainult mõni ükskik inimene siin maailmas, kes tõesti saab aru, et ma üritan end kasvatada, areneda meisterlikkuse poole oma vaimus. Kõigi teiste jaoks olen ma lihtsalt fenomenaalne idioot, jah, isegi parasiit. Ja oma hingenäljas hakkab minus kogu maailma kahtlus iseenese väärtusetusest paljunema, kui ma ei leia oma hingele peegeldust. Ei ole lihtsalt puhas headus ja siirus see, mis mind päästaks, vaid patune ja jultunud omapära, mis kohtuks minu päevinäinud hingefraktaalidega, et koos unustada maailma, milles me peidetud peame olema, et mitte surma saada. Miks ma pea kogu aeg jääma arusaamatuks ja valestimõistetuks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar