ausalt või mitte? asotsiaalsusest

Ma ei ürita olla sarkastiline või üleolev, kui ma esitlen end praegu selles ühiskonnas Eesti riigi asotsiaalse kodanikuna. EKSS kinnitab mu tänaöist tõdemust: 

asotsiaal ‹-i 21› ‹s›
kindla töö- ja sageli ka elukohata, moraalselt allakäinud isik, asotsiaalne isik, eluheidik. Mahajäetud majas pesitsevad asotsiaalid.

Mu asotsiaalsus algas sellega, kui ma oma kustumatus naiivsuses usaldasin headuse võitmatut olemasolu, mille taga irvitas salajas mu sügavalt teadvustamatu ebakindlus oma võimetest ja kõvaduse karkassihoidev keskeakriisi-kogu-riigi-peal-väljaelav vaene vanemateta laps, kes jumaldas mu taevani, olles ise juba enamikele mõistusega inimestele tõestanud oma täielikku vastutusvõimetust. Minu häda ja õnnistus korraga on uskuda inimestesse just siis kui keegi teine neisse enam ei usu. Ja viimasel ajal ilmneb, et väga tihti usun ma neisse rohkem, kui nad ise väljagi suudaks mõelda, et on võimalik uskuda. Sellepärast ma kogu aeg üle saangi. Ja tead mida? Ma usun ikka veel, et järgmine inimene, kes mu ellu tuleb, vajab mind samamoodi. Mul ei ole mitte midagi peale selle vajatud olemise. Mitte miski siin reaalsuses ei hoia mind elus, kui see, et ma saaks kedagi aidata. Sest see aitab mind. Ma olen korraga altruist, egoist ja märter. Siin luule enam ei aita.

Pärast seda, kui ma pidin oma depressioonijärgselt uuesti jalulesaanud mugavusest selle türaüraski pärast välja kolima, sest ta  ei maksnud mulle lubatud palka, algas asotsiaalsus selle stereotüüpsemas vormis (kapitalismikontrast). Vanemate kulla panti viimine, (internetis) kerjamine, pidev rändamine ja no pudelite korjamine oli juba siis, kui ma täis kohaga tööl käisin, sest selle palgaga pole lihtsalt võimalik ära elada, mida keskmine eesti inimene (ma ei viita siin absoluutselt keskmisele palgale) saab. See ühiskond, kus me elame, on nii rõvedalt silmakirjalik, et ma ei saagi enam aru, kumb on jälgim: kas minna tagasi orjaks, palga ja sisuga mis kumbki pole mu väärilised, või tänavaid kerjama, sest need on võrdselt alandavad. 

Ja kui ma käingi seal tööl ja olengi kogu vormis, mis nad mulle ette annavad, siis mis sa arvad, et nad ei saa aru, et ma olen mingi friik või? Mul ei kao kunagi meelest see tunne, kuidas lihaletinaised mind kõige süüdimatuma primaadipilguga suu ammuli vahtisid. See oli sama rõve kui 7. klassi tüdrukud mind 5. klassis grupiviisiliselt mõnitama hakkasid. Ma ei teinud jälle muud, kui täitsin kõiki vorminõudeid.
Rääkimata sellest, et üks viimaseid kordi, kui ma oma isa nägin, sõitis ta mulle täiesti mitte kuskilt maja ette ja tahtis mind ravile saata. Kusjuures olin pool aastat tagasi just ravilt tulnud ja selle üsna edukalt lõpetanud, mu suhted olid korras, mul oli töökoht ja nagu välk selgest taevast: ÄKKI SA OLED HULL, AH?

Pärast pirni: "Väga tore, et sa hoolid võõrastest inimestest rohkem, kui oma perest," mida mu vana kooli klassikalise longterm hardcore depressiooni läbi teinud ema välja käis, kes on end muuseas üritanud samamoodi teise ilma saata, kui mu lähedane sõbranna, kelle jaoks olemas olemise ma endale südameasjaks võtsin, kui ta kuskil kalmistul mul toru otsas enam psühoosis hüsteeriliselt ei karjunud, otsustasin ma oma perega põhimõtteliselt mitte suhelda. Ja tõsiasi on, et sa ei saa kunagi sellest sildist, mida sulle omistatakse, vabaks, kui sa ei lõpeta sellele allumist. Ma ei tahtnudki enam kellegi laps olla. Aga vanematele on nende laps neile alati kõigest laps. Ja mõnel juhul ka keegi, kelle peal oma isiklikke pingeid välja elada. Ma lihtsalt otsustasin, et ma ei lase seda enam endaga teha.

Ma lihtsalt otsustasin ka, et ma ei lase kapitalismil mu üle enam niimoodi irvitada ja tulin töölt (aga ma tunnistan, et meelitusele allumine oli mu nõrk koht: niimoodi muide toimibki manipulatsioon).
Ma otsustasin, et ma järgin oma sisemist tunnet, kutsumust ja annet, üritades leida võimalusi teha seda, mis mul seniajani kõige paremini välja on tulnud. On üsna loogiline, et oma südameasja juures otsime välist kinnitust selle vajalikkusele. Sest inimene ei saa elada iseendale, tal on vaja peegeldust, et üldse teada, et ta olemaski on. Kuna ma erialaselt mitte kuskil aktuaalset kinnitust ei saanud, siis läksin selle sama EKL-i manu. Mida mul kaotada oli? Mitte midagi. Ja nagu selgub, siis ega ma võitnud ka pole. Nad ei saada seda kuradi liikmekaartigi mulle ära. Mitte, et mul raha oleks, et seda kuidagi rakendada.

Ja loomingulist aastastipendiumit ma ka ei saanud. Mu mõni kuu tagasi debüteerinud sõbranna sai. Ma ei ole otse kiuslikult kade, aga ma tahaks teada küll, mida vittu mul siis viga on?
Kas keegi elab mu kannatusmahladest või? Võib-olla ma tahaks ka lõpuks fucking ometi neid kuradi raamatuid lugeda ja päriselt ka, kirjutamisele hagu anda?

Või mida - mida ma siis tegema peaksin? Madalamale pole eriti enam minna, kavatsen kolida luba küsimata majja, kus täna olid sees miinuskraadid ja puud, mida tuuakse alati kusagilt lammutamiselt, saavad kohe otsa. Mis tähendab, et seegi ei pruugi olla tõenäoline. Sest miski pole kindel. Ja sellega peab leppima, mitte vinguma. Ainus headus, mis saab olla, on see, mida saab teha teiste jaoks. Ja kui enam kedagi pole, siis suren ma igal juhul.