Mängisin eile peol niimoodi muusikat, nagu ma algusest peale seda ette olengi kujutanud. Muidugi kaldun arvama - tagantjärgi - et asi on selles, et K. ja minu koos olemine on nii maagiline koostöö, et ükskõik, mida me teeme, pole selles liigutustki mõtestatamatusest. Tema puhul võiksin kindlalt öelda, et tegu on peenenergeetilise suhtega selle kõige täiuslikumas vormis - me mõlemad vajame teineteist oma ellu väga. Kui E.-ga on meil telepaatia, siis kokkuvõttes moodustab see suuremas plaanis ikkagi midagi teisekaalulist. Tema intelligentsus ja jõud juhivad teda, aidates tal ennast leida, säilitades samal ajal väga tugeva karkassi, mis on ühtlasi nii tema nõrkus kui tugevus. 

Kui ma hakkan mõtlema, olles olnud üle väga pika aja terve päeva üksinda - täiesti saatusliku juhuse läbi - saan ma vahelduseks endale selgitada kuhu ma liigun ja kuidas ma end sealjuures tunnen. Ja nagu ma hoiatanud olin, - ma tahangi ainult iseennast. Ka väga lähedaste selts on väga valitav. Inimkontakt tundub praegu pigem miski, mida ma väldiksin. Välja arvatud juhul, kui see on kalkuleeritult emotsioonitu, ent hoida külma pead emotsioonidest ja enese mitteharimisest ümbritsetud maailmas ei ole väga kerge.
Hiljaaegu pidin endale veel kord, veel selgemini ja lihtsamalt kinnitama tõdemust, mis märgistab mu loomuomadust juba ammusest: ma olen inimeste jaoks liiga kontsentreeritud. Et mitte neid enese olemusega riivata ei saa ma end tegelikult sundimatult pea kunagi tunda, see ilmselt kisuks liiga palju tähelepanu.

Pean vist veel tegema läbi kannatuserituaale, et koorida maha see totaalselt ebamaine empaatia, pärast mida ma enam midagi ei vaja.