lihtsalt olla
mõtlemata
kas homsest leian
õnne või õnnetust
armu või armetust

niimoodi tahan sulle õpetuse anda
mis mind enda juurde tõi
enese pärast lood teistele
et jõuda koju
mis on sus endas

distants on joosta enese pagu
enese pagulus on teelise otsing
leida maailmast märgid iseendasse
inimesed viidad
kannatused kinnitused
kanda enda raskus vaid südames
mis vabadust ihkab

viit teisele on peegeldus endast
tagasi tulla oma sünnikotta
meenutada üsahämarust
mille valusa sünni võib vahetada
rõõmuks nägemast esimest valgus

iga süütus mis läinud
on jätnud oma armastuse armi
aga et armastus
kasvõi kirvega löödud
ikka sündinud suurimast kirest
mis on igavikuline hetk
surm on sünd on surm on hetk


igaviku plahvatus meid teineteisse lööb
et kohtuks me silmade tagune universum
samaväärne suurega on väike
vahet ei tee ükski armastaja

kes tingimust ei sea
see pettuda ei saa

ma olen õrn kui tulehiil, ma tahan

olla õrn kui tuuleiil su suvises päevas

kergelt kleidiäärimööda lippan

põlvi silitab kui pikk roheline rohi

kui päikseloojangusse vaatab

vaatab pikalt sinu üksildasevõitu

ehk eksind pilk

kes miskit tundmatut veel igatseb

keda igatsed või otsid
seda isegi ei tea

soojust tundnud

külmi märgigi näinud pea

ent enam ruttama ei tõtta

ehk pigem sammu aeglasemaks sead..

pikal rohelises rohupõllul

kleidis vaadatakse loojangut

aeg on peatuv

ta seisab põllu äärel keset laotavat võimalikkust

seista sama kaunis on kui põgeneda