kahtluse veenev jõud

Mu aastaid kasvanud hingejõud on mind küll juba ammendamiseni selgitanud, ent nüüd, kus ma teadlikult tehnikate õppimise juurde liigun, ei tohi ma olla kärsitu tulemuste suhtes. Kuigi mulle näib, et olen kulutanud oma üliemotsionaalsuse minimaalseni, milleks suuteline olen, ei suuda ma siiski võtta vastu otsuseid ega sisendada endale veendumusi, mis mind hädaldajaksolemisest päästaksid. Olen tüdinenud oma painetest ja tungidest, kui aus olla, aga ärkan ka täna peale südaööd voodist, sest ma lihtsalt ei saa magada, ei üksi ega kellegi teise kõrval, sest mingi minust olenematu jõud käsib mul ikka veel mõelda, mille kuradi pärast ma elan.

Miks ma veel surnud pole? Miks ma surematuna tundnun?

Et ehk ongi mu elu mõte kasvada vastupidises suunas maailma tendentsile ja muuta oma hing kommertsiks (ma liialdan väga tahtlikult), et mõista, et mu mõtlemise fucking energia ometi minust lahti laseks ja MINUL KA VABAM HINGATA OLEKS?
Ei saa ju olla võimatu, et ka mina saaksin kunagi elada inimese moodi - teha tööd, mis on mu võimetele vastav, mis mind toidaks ja kataks, ja ma ei peaks oma aju alatöötamisel tundma end nagu zombi? PALUN, maailm, anna mulle ka võimalus saada sõltumatuks oma mõtlemistungist siiski kaotamata oma hinge. Ma ei jaksa enam seda keerukust endaga vedada, aga ma ei saa olla keegi, kes ma pole.

Inimesed, kes mind mõistavad, hoiavad, armastavad ja aitavad mul on. Ja ma väga tänan selle eest, sest neid otsisin ma tõepoolest terve oma elu. Aga ma ei saa neile ju liiga teha, sest olenemata eelmainitust pean ma siin reaalsuses võimaldama omale teistsuguse üksinduse, see on - oma füüsilises kodus olemise. Ma tahan ka oma korterit, oma raamatuid ja kingi ja paljaltringikäimisi ja mitte kellegi teisega arvestamist. Aitäh, maailm, et ma sain selle aja nii ropult iseendasse investeerimiseks, aga can we please co-operate now? Bring on the noise, sest selle kuradi kunstitegemisega võiks ma end kohe aknast alla kukutada, aeg on rahvakunstiks!