Õnnele ju keegi ei ütle ei

Pildis ja helis on kogu lugu olemas. Kas ma pean seda tõesti rääkima?

On minu sõna nii suure kaaluga, et kellelgi peaks olema isu seda neelata?

Ma ei usu.
Aga ma pean maailmale andma tagasi need sügavused, mis minu sisse elama pandi. Jah, ma selgitan endale ikka veel, mille kuradi pärast ma kirjutama peaksin. Oma sügavikesse oleksin ju ammu uppunud, kui mind poleks päästnud sõnatäpsus oma hinge väljendusest. 

Ent kõige enam tahan ma ikkagi inimest, kellele seda kõike öelda, ilma kirjutamata. Ma tahtsin algusest peale inimest, kes mind vahelduseks mõistaks. Kui palju oleme teineteisel olnud lihtsalt sellepärast, et me kuhugi ei sobinud. 

Kui palju olen ma enda peas välja mõelnud, paremaks mõelnud, kui on.
Ja kuidas ma kardan seda nüüd uuesti teha, nüüd kus ma..

ei tee enam vahet, kas ma pean armastades aitama või laskma end vahelduseks armunud olla. Selline tunne, nagu oleks jälle esimest korda, aga kõige hullem

ma olen temaga koos ja mul on tunne et võib-olla ma pole kunagi midagi teadnud. Sest kõik on võimalik! Iga lihtsamgi asi tundub huvitav, sest ma saan teada, kuidas ta seda teeb. 

Armumine on lõpuni põletav uudishimu, mis on kantud kosmilisest jõust tajuda teist inimest tema peensusteni. Ise sealjuures aukartusest värisedes.

Ja kuigi mul oligi eile just juba unetu öö, sest ma mõtlesin  t a  l l e  - ja minu puhul on see niisamagi intensiivne. Aga lisa siis sinna veel see kahtluse, et miks ma läbi ei kräki. See on kõige erutavam ja minu silmis vist mehelikum - või hoopis seksuaalsem? - omadus, mis mind inimese puhul köidab. Ma ei näe läbi. Teda. Kas ma üldse kunagi kedagi nägin või? Milline värskendav lolluselaine.

Tahaks seda veel tunda, aga jube häbi on küsida. Emotsioonid on ju metslastele, jah?

I'm pure savage.

Ja ma suht naudin enda emotsionaalse kummi pingutumist. Milline narratiiv siit rullub..