DIAGNOOS

Ma hakkan juba isegi kahtlustama, et mul on teatav patoloogia - jah, Kärt, need mustrid. Aga seda ainult seetõttu, et nüüd, kus mul on rahu ja vabadus, kipun ma ikka kuhugi ära. Kuhu on mul minna rahust?
Iseenda juurde käimine, kõikide nende poiste vahepeal, on nagu omamoodi tuleproov. Ma pean mehi oma elus sõnumitoojateks ja muidugi olen ma sellepärast #daddy_issued, lits, ebastabiilne ja hull. Aga ma usun neid viimaseid asju ainult siis, kui mõni mu lugupeetud poistest seda ütleks, ent nad on pigem nagu spordifännid Tartu Maratonil, tulihingeliselt mulle kaasa elades. Ja nad muutuvad aastatega ainult targemateks, mis tähendab ka, et järjest vanemateks. Sellepärast võin südamerahuga ühele, kes minusse on armunud, öelda, et mulle meeldib üks teine ka. Ja kui juba kaks tekitavad teineteisega minus kahtlust, kumma poole kalduda, siis on viimane aeg proovida üksi olla. Vähemalt praegu tundub mulle see parima mõttena. Ja eetilise valemina tundub see loogiline. (Kes nüüd hull on, ah?)

Teine külg selle eetilise platvormi kõrval on asjaolu, et see astub ilusti mu isiksushäire mustriga sammu. Aga miks ükski brošüür ei seleta ära, mis värk see "tõeline" reaalsus siis on, millest ma pidevalt mööda kaldun? Ma arvan tegelt, et on aeg uueks isiksusetüübiks, meil on ometigi juba 21. sajand: PSÜHEDEELNE ISIKSUS ehk inimene, kes on seisundis, kus ta meeled on võimendatud tundlikkusega ning milles võib esineda kokkupuuteid nähtamatu maailmaga. Sest ei, narkootikumid ei kao ära mitte kuhugi, nad kasvavad maa seest välja, et inimest aidata, ja need on loomulikumad kui raha. Mitte, et ma kogu aeg paugu otsas istuks, aga ma saan kindlalt väita, et looduslikud medikamendid on tõhusamad kui retseptid. Aga no see on juba kindlasti reaalsusest irdunud jutt, peaks ikka mingit palga pärast tööd tegema ja.. aga ma tõesti ei vali neid tundeid, mida ma tunnen ja ma olen võimetu neid ignoreerima. On mõned stsenaariumid, mis ma olen mõelnud, mis võiks olla mu rahutuse taga:
a) varases nooruses kogetud traumaatilised sündmused - mu vajadused hoolitsuse suhtes on olnud suuremad pakkumisest ja ma ei oska siin kedagi süüdistada ega isegi süüdi olla: ma olen sündinud sellesse keskkonnda, mida ma oma karmaga ära olen teeninud. Ja seda sama karmat teenin ma ka praegu.
b)  narkomaania, mis algas väga ammu enne kui ma ühtegi droogi proovisin: see on mingisugune endorfiini- ja/või serotoniinipauk, mida ma armumistes tripin, ma olen sellest alates lasteaiast saati jõhkralt sõltuvuses.
c) usu puudumine, et armastus on õige, sest tunded, samaväärselt muude kehaväliste ainete sisestamisega, kakuvad mõistuse nii lahti, et mul kaob pind jalge alt. Droogidega tuleb sellest lihtsamini välja ja keegi teine, peale mu enda kannatlikkuseproovilepaneku, ei saa sellest otseselt puudutatud.
Mu spiritismitripp kinnitab oma kontsentreerituses siiski seda, et südameõigust tuleb ilmtingimata järgida, sest jumalikkus ongi see, mida on võimatu seletada sõnadega. Armastus on jumalik ja kedagi armastada on privileeg inimeseks olemisest.

Aga iga inimest armastada on täiesti erinev kogemus ja sellepärast jääb selle vahele armukadedus. Ma ju võin seda praegu näha omamise perspektiivist inimeste keskel, kes ei suuda hoomata kosmilist tingimusteta armastust, kus kõik armastavad kõiki, aga selleks pole maailm veel valmis, kuigi ma näen märke sinna jõudmisest.
Viimase punktina võiks veel lisada praeguse eluetapi kulminatsiooniks ka selle, et ma elan selles rahus läbi oma lapsepõlve lõpetamata osa. See et minus pidi üsna vara rakenduma enesekehtestaja pärssis mu lapselikku vabadust, mis kokkuvõttes tuleb mul loomingus kasuks, seepärast olengi ehk vaatluse suhtes väga väga loov. Aga loomingulisus iseensest on tavainimsele raskestiseeditav. Ma ei taha enam rõhutamise pärast rõhutada oma keerukust, aga kurat, ma saan ise ka aru, kui ohtlik on lähisuhe minuga. Kellelgi pole lihtne. Aga kui sa mind armastad, siis sa tuled selle tripiga kaasa ja ühte ma võin garanteerida: igav ei hakka. Samas on ka minus päris sügav igavus peidus, olen selles kindel, aga sel ei ole veel palju võimalust särada olnud. Küll õnn toob ka tema oma roosas pales.

I like to leave my fears behind. Ja nagu tuleb välja, siis minu kahtlusele oma tervemeelsuses jälle ära kolida, saab saatusliku kinnituse tõsiasi, et maja pannakse müüki, kus ma praegu elan. Saatus on minuga kenasti dialoogis. Plus, selle maja dekoratiivne värv valge kõrval on sinise ja rohelise vahepealne, võiks öelda, et ma kolisin väga sujuvalt oma südamesse, elasin seal talve, tegin ta seest korda ja nüüd tuleb mul teistesse kohtadesse minna teisi tegusi tegema.
Märgistuseks tarokaardid: kümme mõõka, kaheksa sauda ja judgement.