Nüüd, kus meeled on väga palju vaigistust leidnud, seab elu mu ette veel põhjalikumad küsimused ja taandab iga mu viimsegi kire ja vihkamise armastuse kõrgushüppe jooksurajale. Pean teada saama, kas eraklus on mu ainuke võimalus stabiilsust säilitada, või on see seotud hoopis asjaoluga, et kui sa oled armastatud, kui hing on oma kodu ja kosutuse leidnud - siis peaks ka kõik võimalik olema.
Hirmul on tumedad värvid. Mu mitmenädalane joonistamismaraton kulmineerib endas piltidel psühedeelset liikumist sügavustest erendava helguseni ja katab selle kõik vana hea läike ja kohatiste sätendamiskihtidega. Mitmekihilisusest ei pääse ma õnneks veel nii pea. Dünaamilisus loob avarama perspektiivi ja annab ikka aimu kõige võimalikkusest.
Aga nagu täna hommikul selgus, siis leidub ikka olukordi, mida ma vältida tahaksin. Pärast paaritunnist kergekujulist enese omas mahlas pruunistamist, saan ikkagi aru, et mida ebamugavam see olukord tundub, seda kohustuslikum on mul selles osaleda. Sest see rahu ja kindlus võib samamoodi olla illusioon, nagu.. nii paljud mu emotsioonid, mis mind ja mu lähedasi hulluks on ajanud. Ja kui ma tõesti paraneda tahan, siis vaatan ma ausal näol oma saatusele näkku. Sest miks peaks keegi häbenema, kui ta pole olnud ebaaus, tunda süüd, kui on süütu?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar