Rääkisin oma põhilised tajumisnihked ja perspektiivimuutused ära, sõbranna oli isegi nõus ja julgustas mu tehtud otsuseid tagantjärele, ent miski oli meie vahelt kadunud. Mina olin kindlasti keegi teine. Ma ei tea, kas asi on minu tuimuses või kõrgetes ideaalides, aga võib-olla nägin ma teda esimest korda tõeliselt. Ja seepärast nägin meievahelist kontrasti, inimestena, ning mõneti rõhus mind mõte sellest, et oli midagi, mida enam pole, mis meid ühendas. Aga midagi pole teha, inimesed on üks mets ja kui me olimegi sama puu, siis nüüd on me oksad erinevad. Ei saa taga igatseda seda, mida pole, vaid ikka leppida sellega, mis on ja see on kindlasti austus - austus teise inimese vastu sellisena, nagu ta on.
No ja siis see stseen, et .. eelmise nädala seisuga olla hääletamistulemus positiivne olnud ja see nädal peaks leping tulema. Rääkisin vanaemale sellest, mille peale ta jällegi rõhutas, et nüüd pean küll tööle hakkama. Mul on üsna kõrini inimeste "raudloogilistest" järeldustest. Et kui ta ei tea, mis järgus mu töö on, siis ma järelikult ei tööta või? Et kuna mul pole raha, siis ma ei tee tööd? Kuidas saab üldse tööprotsesse, mis on abstraktsed, sest need on vaimsed, mis tähendab mittemateriaalsed, kellelegi tõestada ja miks üldse peaks keegi ootama sellele tõestust? Ma võtsin seda veits isegi solvanguna, et inimene, kes on mind kasvatanud ja mind tunneb, peab mind pigem laisaks kui ausaks. Ja kuna ma olen tüdinenud ennast maailmale õigustamast, siis kordasin ma jäjekordselt ja resoluutselt ainult, et muretsemine tekitab muret ja headus tekitab headust.
Ja ma ikka veel ei viitsi teha HALVA MÄNGU JUURES HEAD NÄGU. Kui mulle ei meeldi kellegi suhtumine, siis jah, ka mina võin seda väljendada ja sellele reageerida. Ja õigupoolest isegi mittereageerimine on reaktsioon, nii et ka mina ei pääse maistest ahelaist.
*
Lugesin praegu seda Kristiina Ehini arvamuslugu ja esiotsa tahaksin vabandana oma kunagiste sõnade pärast intervjuus Pärnitsaga. Iroonilisel kombel oli ka minu toonane märkus soorollilise metatasandiga, mille taustsüsteemi saangi ainult ma ise seletada. Vastavalt mu enese arengule proijtseerin ma alati teistele neid omadusi, vastavalt siis positiivselt, kui need mulle mu enda puhul meeldivad või nendega kuidagi muudmoodi hästi on, või negatiivselt, kui ma neid endas hästi ei taju või neist ülepea arugi pole saanud. Ja nii on minu naiselikkusega ka - ma olen selle suhtes ikka veel mingi koha pealt ebakindel, sest mingi osa on (ja vahel ma juba kahtlustan et jääbki) minus lapselik. Ehinist aga õhkub ürgnaiselikkust, midagi sellist, mis minus on haavatud, ja mu armukadedus tema selle omaduse terviklikkusest riivas mind oma positiivsuses. Ja olgem ausad, Kenderi & co seltskond ei mõju mu täispussy hingeelule ka üldse normaalselt. Kordan veelkord, et olen ülikeskkonnatundlik ja kui ma satun halva energiaga kokku, muutun ma ka ise halvaks. Need pidurid on ehitamisel. Igast liigutusest ja valikust oma elus tuleb olla teadlik, et inimlik areng saaks olla lakkamatu. Seega siinkohal vabadan Ehini ees, kuigi vaevalt ta on kuulnud seda intervjuud, loeb seda blogi või üldse minust kuulnudki on. See lihtsalt vaevas mind päris tükk aega juba.
Aga artiklist nii palju, et see on mingi jumala megaloogiline järeldus. Ma üldiselt ei loe ajakirjandust, üldse. Eelmainitud põhjustel - mõjutuste valik. Oleme paaril hommikul Liisuga enesekindlusest rääkinud ja otsapidi see ajakirjandus jõuab inimestega samma punkti - miski ei tundu mu jaoks piisavalt huvitav. Loojana tajun ma ennast olemas sellises arenguetapis, kus ma ole väga intiimsetel otsingutel iseenda originaalsuse kehtestamise suunas. Tunnetada ja tunda endas ära see algupära kübe, mis eristab ja täiendab mind kogu selles universumis on minu võti kogu maailma mõistmise juurde - milleks peaksin ma seda salaraja sissekäimist hägustama millegi kõrvalise või veel hullem - lärmaka ja avalikuga? Mul on hingerännak. Ma olen millelelgi väga lähedal. Ja kui tänulik ma olen, et mul on võimalus seda teed otsida nii rahulikus ja armastavas keskkonnas - südamevärvi majas, kus keegi minus ei kahtle ega ründa mind.
*
Lugesin praegu seda Kristiina Ehini arvamuslugu ja esiotsa tahaksin vabandana oma kunagiste sõnade pärast intervjuus Pärnitsaga. Iroonilisel kombel oli ka minu toonane märkus soorollilise metatasandiga, mille taustsüsteemi saangi ainult ma ise seletada. Vastavalt mu enese arengule proijtseerin ma alati teistele neid omadusi, vastavalt siis positiivselt, kui need mulle mu enda puhul meeldivad või nendega kuidagi muudmoodi hästi on, või negatiivselt, kui ma neid endas hästi ei taju või neist ülepea arugi pole saanud. Ja nii on minu naiselikkusega ka - ma olen selle suhtes ikka veel mingi koha pealt ebakindel, sest mingi osa on (ja vahel ma juba kahtlustan et jääbki) minus lapselik. Ehinist aga õhkub ürgnaiselikkust, midagi sellist, mis minus on haavatud, ja mu armukadedus tema selle omaduse terviklikkusest riivas mind oma positiivsuses. Ja olgem ausad, Kenderi & co seltskond ei mõju mu täispussy hingeelule ka üldse normaalselt. Kordan veelkord, et olen ülikeskkonnatundlik ja kui ma satun halva energiaga kokku, muutun ma ka ise halvaks. Need pidurid on ehitamisel. Igast liigutusest ja valikust oma elus tuleb olla teadlik, et inimlik areng saaks olla lakkamatu. Seega siinkohal vabadan Ehini ees, kuigi vaevalt ta on kuulnud seda intervjuud, loeb seda blogi või üldse minust kuulnudki on. See lihtsalt vaevas mind päris tükk aega juba.
Aga artiklist nii palju, et see on mingi jumala megaloogiline järeldus. Ma üldiselt ei loe ajakirjandust, üldse. Eelmainitud põhjustel - mõjutuste valik. Oleme paaril hommikul Liisuga enesekindlusest rääkinud ja otsapidi see ajakirjandus jõuab inimestega samma punkti - miski ei tundu mu jaoks piisavalt huvitav. Loojana tajun ma ennast olemas sellises arenguetapis, kus ma ole väga intiimsetel otsingutel iseenda originaalsuse kehtestamise suunas. Tunnetada ja tunda endas ära see algupära kübe, mis eristab ja täiendab mind kogu selles universumis on minu võti kogu maailma mõistmise juurde - milleks peaksin ma seda salaraja sissekäimist hägustama millegi kõrvalise või veel hullem - lärmaka ja avalikuga? Mul on hingerännak. Ma olen millelelgi väga lähedal. Ja kui tänulik ma olen, et mul on võimalus seda teed otsida nii rahulikus ja armastavas keskkonnas - südamevärvi majas, kus keegi minus ei kahtle ega ründa mind.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar