Miks ma lihtsalt mehele ei lähe

Mu rännakud on alanud ja kestavad siiani teesi all koos on kergem, millest võiks järeldada, et selle eeldus on olnud üksindus. Selline üksindus, mis pole lasknud mul iseendaga koos liikumatult olla, mis on sundinud mind kurbuse mugavusest hoolimata kuskile eksiteedele uitama. Ja siin ma nüüd olen, järjekordne toauks selja taga sulgumas, jälle kellegi süda murdumas..

Olime nädalavahetuse koos, ma tundsin, et olen kodus, sest tema südame sees on minu kodu. Me ei riidle ega kurjusta, sest me armastame. Ja et selle armastuse sees oli kokkulepitud vabadus, tundsin ma vajadust seda vabadust ära kasutada. Sest me olime nii kokku leppinud, valesid ega petmist ei tohi olla. Ja oma vabaduses olen ma alati taodelnud ausust. Kõik need kuud, mil me aina korrutasime teineteisele, et me oleme ainult sõbrad, kuigi esiteks minul tunded tekkisid, mille ma enda jaoks ümber programmeerisin, kuni paar kuud hiljem tema asja tõsiseks tahab pöörata. Miks nüüd ja kuidas enne polnud mu hinge näha? Sest ma ei olevat lasknud heal poolel iseendast eriti välja paista. Lugu minu nipsakast keerukusest algab aga ikka selle vana hea Monroe tsitaadiga, et 

Ma muidugi ei saa teistelt inimestelt eeldada, et neil oleks empaatiat ja filosoofiat trippida elu miinusalade taga peituvat potentsiaali. Kõik ei tea, et katki läinud portselani on võimalik kokku kullata; ei suuda järeldada, et korda tehtud asjades on veel suurem väärtus. Mõned näevadki ainult seda, mis ei ole. Ja kuigi ta on näiliselt positiivne ja rahulik inimene, on ta lihtsalt õppinud varjama ja peitma oma hüsteeriat ja viha ning nüüd pole tal ka aimugi, mida kurbusega peale hakata, sest tal lihtsalt pole kogemust. Aga on vähe, mida mina kurbusest ja üksindusest ei teaks.. Ja armuda minusse on esimese asjana leppida sellega, mis ma ei ole. Kui lennata ükskõik kellele oma ideaalse inimese kuvandiga peale, siis sa tegelt ei näegi inimest, kellega sa suhtled.  Sa ei lase tal olla ükskõik milline, vaid mängid, et ta on see, kellele sa ise oled konstrueerinud. Sa annad hinnanguid ja pettud nendes, sest proijtseerid teise inimese peal oma fantaasiat, mis pikema järelemõtlemise peale võib ikka päris haigeks osutuda.
Samas - me kõik teeme seda. Meil kõigil on mingid meist suuremad psüholoogilised alateadlikud mustrid, mis meid juhivad. Mida tõsisemad, see tähendab sügavamad on meie suhted, seda enam kulutavad need kihte, mida me maailmale endast näidata tahame. Minu kiht on olnud dominatrix, kes peab oma väljasuremisohus ülitundlikku hinge samal ajal peitma ja kaitsma, sest maailm ei oska selliseid asju hinnata, maailm ei saa aru, miks selline oldakse ja kuidas üldse nii võimalik olla on ja sellepärast tundub maailmale, et ma olen ohtlik. Haruldusega on ikka see sama teema, et hirm ja iha ei tee teineteisel vahet. Selleks, et mõista endast kardinaarselt erinevat peab tundma iseennast, et mitte anda teisele hukkamõistvat hinnangut. Liiga tihti on hinnang seotud mugavusega kategoriseerida maailma mingitesse piiridesse. Ma ei ütle nüüd otse, et seda saaks tegemata jätta, aga ma pakun võimaluse proovida seda mitte teha.
Sellepärast ma ei lähegi mehele, et see oleks lihtne. Lahendaks päris palju materiaalseid probleeme mu jaoks, vanemad oleks õnnelikud ja vanaema süda ei valutaks ja. Mina saaks oma painele toeka pinnase ja mugavalt saaks vinguda jne. Aga türa ma ei sündinud siia ellu selleks, et siin lihtsalt kenasti aega veeta. Kuigi elades võib teha tõesti ükskõik, mida sa teha tahad, peaks inimesel olema siiski sisemine orientiir, mis teda tõmbab ja tõukab. Ja mu kõhutunne ei vea mind alt, eriti nüüd, kus ma ei näe oma elus korratust kaose mõttes, vaid hingelist instiktiivsust, mida kõik inimesed rõõmsal kõval häälel ikka ja jälle hullumeelsuseks nimetavad, sest neil pole aimugi omaenese sisemisest vabadusest. Sellepärast tunnen ma neile kaasa ja lasen neil mind armastada muretsedes, sest nad ei olegi tundnud jumalikkust. Nad ei usu, et füüsiline maailm on kaduv, nad ei usu, et maailma ei juhita mõistusega, nad ei usu isegi seda, et nad ei kontrolli elu. Ainuke asi, millega nad vähegi midagi muuta saaksid, on oma hinge uurimine, aga seda nad ju ometigi ei tee.

Mul leidub juba sõprugi, kes mind hulluks peavad, mis seal siis ülejäänud ühiskonnast rääkida. Viimasel kuul on mind väga kummitanud see Easy riderist pärit mõttekäik, et 

Billy: Huh. Man, everybody got chicken, that's what happened, man. Hey, we can't even get into like, uh, second-rate hotel, I mean, a second-rate motel. You dig? They think we're gonna cut their throat or something, man. They're scared, man.

George: Oh, they're not scared of you. They're scared of what you represent to 'em.

Billy: Hey man. All we represent to them, man, is somebody needs a haircut.

George: Oh no. What you represent to them is freedom.

Billy: What the hell's wrong with freedom, man? That's what it's all about.

George: Oh yeah, that's right, that's what it's all about, all right. But talkin' about it and bein' it - that's two different things. I mean, it's real hard to be free when you are bought and sold in the marketplace. 'Course, don't ever tell anybody that they're not free 'cause then they're gonna get real busy killin' and maimin' to prove to you that they are. Oh yeah, they're gonna talk to you, and talk to you, and talk to you about individual freedom, but they see a free individual, it's gonna scare 'em.

Billy: Mmmm, well, that don't make 'em runnin' scared.

George: No, it makes 'em dangerous.

SPOILERALERT, oma mõtte lõpetamiseks ütlen ma ära, et see film lõppeb sellega, et politsei laseb mottorratturid, kes lihtsalt mööda Ameerikat ringi sõitsid, sõidu ajal püstolitega maha. Nad surid oma  elufilosoofia tõttu "vabaduse" maailmas, kus nad said vabadusest "valesti" aru. Tulles siinkohal tagasi armastuse vabaduse juurde joonistub välja allegooria, mille me eile õhtul õnneks suutsime ilma tapmiseta lahendada. Olles iseenast läbi meie sõpruse avastanud ja palju enam armastama hakanud, ei tundnud mulle, et kuskil oleks piiri, mil minu vabadus teeks temale haiget. Ebamugavust küll, okei, ebamugavus on hea, sest mugavus tapab. Aga kui ebamugavus juba valuks muutub, siis ei ole kaalukausid võrdsed. Siis ei tööta see armastus võrdsetel alustel. Ehk ei olnud mu hoorav käitumine jälle siiski ainult teadvustamatu negatiivsest käitumisest laetud tähelepanuotsing, vaid täiesti puhas kokkulepetel lubatud süüdimatus. Lõpuni iseendaks jäämine on alati risk, kusjuures kõige suurem ja olulisem risk, mida sa üldse kunagi võtta saad, sest iseenda eest pead sa alati vastutama. Teisi saab mõjutada ainult nii palju või vähe, kui nad mõjutatud olla tahavad. Ja selle eest ei saa eriti vastutust võtta, mida keegi teine tunneb, sest me kõik oleme oma valikutes ja suhtumistes vabad.