armastatud

Hakkan poiste piltide vaatamisest kirjutamisel võõranduma. Eriti praegu, kuigi inertsi oleks.

Elu ei väsi üllatamast. Ma ei mäleta, kellega ma rääkisin kohanemisvõimest, aga ta ütles, mis on üsna tõenäoline, kui vaadata seda tõde selle peegelduses, mis pole sugugi õigem või valem, kui esialgne nägemus, et ma pole mitte halb kohaneja - kuna ma muutun ja muudan oma elus väga tihti väga paljut - vaid väga kiire kohaneja, tähenduses, et ma saan lühikese aja jooksul üsna põhjalikult aru, mis olukorraga on tegemist. Ja mu tajumiskiirus on mu fucking eelis tegelikult, mitte viga. Up yours psühhiaatrilised diagnoosid.

Ja nagu laulgi ütleb: lollid jäävad maha. Ma kimangi edasi, nüüd täiesti teadlikult lastes lahti kõigist suhetest, millele tekib kohustusemaik. Seda enam, et olen vastu võtnud otsuse, et ma ei kavatse teha kunagi tööd, mis mis mind ei arenda. Heas mõttes on keerulised suhted ja raske iseloomuga karakterid magusaim osa mu elust, mis ongi töö. Mõistma tunda igat inimest, kes mu läheduses on, ilma, et ma laseks teda sinna, kus ma ei taha, et ta minu elus oleks, on aga uus väljakutse. Sest jah, ma armun ikka veel ja veel ja veel ja siis mõne korra sinna vahepeale veel. Mis kuradi suhteinimene ma olen? Kas nii hea, et olen paralleelselt mitmes armumises või just nii halb - sest minu jaoks on nad võrdselt armastusväärsed inimesed? Või on see küsimus vaja esitada nendele, kes minusse vastastikku armunud on, sest nagu tuleb välja, on meestel mingi kuradi ürgkonkurents.
Minge putsi oma ürgkonkurentsiga. See on liiga emotsionaalne, kaugemale mu aju nussimisest te sellega ei pääse.
Mu eneseväärikus on saanud kaugelt parema mastaabi kui füüsiline maailm. Ju mulle on kohale jõudnud, lõpuks!, et analüüsivõimeline naine on üldpopulatsioonis nii harv nähtus, et jah - mehed armuvadki ära. Eks mõnele aitab see ka kaasa, et ma selline linnumoodi välja näen, aga ma eelistan aina enam oma nokka pigem kinni hoida, kui seda mingi sisutu hala peale sädistada lasen. Üldiselt tahaks ma siia lõppu ikka veel kirjutada, et ma vihkan naisi, sest nad on kõik nii lollid, aga ma tegelt tean, et see ei olene soost.

Eks mul on ka neid naiselikkuse hooge.. aga järjest vähem. Põhimõtteliselt olen ma alati pigem mees olnud, nüüd eriti, kus on tõestust saanud tõsiasi, et ega see meik ei muuda ikka mitte sittagi. Aga noh, teisest küljest kulutasin ma palgapäeval kaks tundi, et Seda Õiget lainerit leida. Mu mentaliteet on üldiselt kõiges praegu, et minimal on maximal. Ühed head asjad, mis teevad minimaalse vaevaga ära maksimaalse, see on, piisavalt vajaliku. Muidugi on mu maailmanägemus tingitud mu töörütmika ülesleitusega. Võimalikult täpselt kalkuleeritud sõnad, mis oma kihistuses lasevad lugejal mõista vastavalt sellele, kuidas ta tahab mõista. Kõigile midagi, ilma hinnaalanduseta usulisfilosoofilise maailmavaate suhtes. Minust saab järgmine Raimond Kaugver.