tajude avatud uksed

Olin alati laps, kellel oli õnneks väga vähe vaja. Sain tagasi selleks samaks lapseks ja loodan end enam mitte kunagi kaotada.

Nüüd on mul siis jälle absoluutselt võimatu eitada tõsiasja, et olen sunnitud inimesi aitama. Kui täna varahommikul eilsest sünnipäevapeol joodud veinist olenemata uni ära läks, nutsin ma jälle kellegi teise pisaraid. Olen siin kolm päeva jälle sotsiaalsel turneel olnud ja iga inimeste keskel olemine on nii kõva infoväli, et juba teisel päeval tundsin kurnatust. Ent eks alkohol aita nii vastuvõtlikkuse emotsionaalsusele kui füüsilisele kehalegi selles osas palju kaasa. (Legaliseerige see kuradi kanep ära juba.)

See on puhas maagia, miks ma tajun osasi inimesi teravamalt kui teisi. Ajast, mil ma seda blogi alustasin ja oma antropoloogiliste välitöödega siin stiilianalüüse tegin, on saanud aeg, kus materiaalne stiil aina kehtetumaks on muutumas. Olen lihtsalt algusest peale aimanud jumalikku esteetikat, aga mu missioon ei ole seotud materiaalse maailmaga. See praeguse aja häda ongi, et inimesed on aheldunud materiaalsesse - nad on lasknud end orjastada. Loomulikult kõlab see minu suust võib-olla järjekordse naiivsusena, aga ma lasen lapsel endas elada ning olen siiral veendumusel, et tema usk headusesse juhib ta ka kõige kurjemast metsast välja. Ja päikegi tõuseb igal hommikul üha uuesti ja jälle.

Mis siin ikka pikalt keerutada. Ma nägin eile Mihklit. Kuna sotsiaalfoobia muster oma hirmudega püsib veel paraja visadusega mu energiaväljas, siis tegin ma enne sünnipäevale minekut ühe korraliku paaritunnise hulluksminemise läbi, sest ma teadsin, et ta on seal, jaaniiedasi, mis kõik mu peas vahepeal olnud on. Aga Indrek ostis viimase raha eest meile suitsu ja veini ja aitas mul endale sisendada, et ma olen Armas Triin. Ja ma ju tean, et kõigile, aga eelkõige mulle endale, on parem olla Armas Triin. Ja ma päriselt olengi armas, mitte sotsiaalärevuses bitch, nagu ma viimased 10 aastat paista olen lasknud. Sellest ellujäämiskarakterist hakkasin ma juba sügisel lahti laskma, aga see bitch on kõva mõrd, ikka ajab oma sukkis sääred mu tagumikust välja ja jaurab ja ülbitseb ja dikteerib ega suuda vaiki olla ühestki maailma pahest. Ja kui ma olen parasjagu bitchi ja Armsa Triinu vahepeal, siis võib olla kerge Triinukese efekt, kus ma üldse ei saa aru, mis on õige või vale, aga kuidagi mõnus on. Nagu armumine.
Olen kirjanikuna loonud omale maailma, mis on minu oma. Paratamatult on see tripp analoogne ükskõik, mis ala spetsialisti spetsialiseerumisel oma töösse, mille ärevakstegev aspekt on üldisest foonist kadunudolek. Seda mõistsin nüüd emakeelenädala puhul esinemas käies, et olen liiga kaugele läinud. Õhus on hädaoht, et inimeste jaoks võib see liiga palju olla. Mul pole hirmu, et ma enam puudutada ei suudaks, aga ma näen, just ettelugemisel, et ma lajatan oma psühedeelsusega inimestele nii kõvasti vastu vahtimist, et kord tuli publiku seast isegi reaktsioon "liiga diip". Häbi tunnen ma ainult seetõttu, et ma ei taha üldse elevandiluust tornis elada, aga ma ei saa ka mitte kuidagi ennast lahjemaks keerata. No tõesti mitte kuidagi ei saa. See oleks hinnaalandus iseendale ja oma loomingule. Loomingule!, mis on mu töö.

Sellest tööst ma kõige enam tahtsingi temaga rääkida, aga peomelus polnud see oma põhjalikkuses võimalik. Teisalt segab ka lein inimese keskendumist, kuigi ometi olen ma võimeline pakkuma ka nii tugevale tundele mõtteseemet, sest ego lahustamine on väga suureks abiks igasuguste emotsioonidega toimetulekuks. Iseküsimuseks jääb seegi kord inimese tahtmine või võime ära tabada seda momenti, kus talle pakutakse lahendusi. Aga ma ei tohi unustada iseteadlikkuse jäärapäist tarkust, mis just mind ennastki on toonud nende lahendusteni, mida ma tean talle pakkuda. Igal juhul langesin ma eile väga suurest koormast ja saan ühe killu oma südemele taas tagasis külge kullata.

Meie armastus läks lihtsalt luule ridade vahele kaduma. No mis sa kahelt luuletajalt rohkem või vähem ootadki. Nüüd olen vaba
tõlgendustest vaba armastusele. Ja jälle kirjutasin terve hommiku luuletusi. Muusana töötab ta küll väga hästi. See ajabki mind meeste järgi hulluks, kuigi ma pigem vaikin, kui hullun. Samas - see minu tasujalik ülbus lõi ikkagi enne äraminekut korralikus veinijoobes välja:

"Kas sa tahad siis universaalset tõde teada või mitte?"

Mul on väga suur filosoofiline söögiisu, pardon mu näljakisa.