Ega ma ei saa kelletki eeldada, et ta oskaks mind armastada. Ma ei taotle enam armastuse kontseptsiooniga vastavuse leidmisele. Ma lepin oma vaimse üksindusega selle totaalsuses.  Veidi kurva näoga, aga lepin, sest kaua ma leinan?
Iga leina lõpetamine on kokkuvõttes otsus enese suhtes - mitte kellegi teise.

Ja naudin oma vabadust ja lendu! Üksinda lendabki kergemini. Ja ükskõik, kui suurelt kaljult hüpates - kui teisele kaldale ei jõuagi, siis ei jää vähemalt keskpäraseks sitanikerdiseks, vaid sureb ausa mehe väärikat surma. Ja see on minu meelest inimlikkus. Ja meie elukvaliteet on meie riigi ja ühiskonna inimväärikuse mõõde: kui palju me saame siin olukorras teineteist aidata? Ja millal me lõpetamine üksteise mõõtmise oma valude najal.
Iga traagika oma omamoodi traagika ja seda polegi võimalik võrrelda, see saab meid ainult õpetada kaastunnet ja jagamist, sest jagamine on ainus viis elada. Armastama tuleb õppida ja alustada ei tule MITTE KUNAGI MITTE KUSKILT MUJALT kui iseendast.

Kaua ma sõdin ja seletan seda.