Üksinduse ohud ja privileegid

Mõneti raske on alustada tunnistust sellest, et olen lõpuks ometi pööranud sellisesse eluetappi, kus oma nõdrameelsust kontrolli alla olen hakanud saama. See tekitab hasarti ja selle materiaalsed kitsikused inspireerivad mu tajusi ning nüüd tõepoolest hakkan uskuma tõsiasja, et mul on ülielav kujutlusvõime. Hullumeelsuseni elav. Aga oma küpsust ei saaks keegi paremini proovile panna muudmoodi kui üksinduses.

Olla täiesti üksi, ja ükskõik, kas kedagi konkreetset igatsedes - või ainult igatsust ettekujutades? - või mitte igatsedes, aga tajuda seda, kuidas ainult mina ise enese emotsioone alal hoian. Täielikus üksinduses mõistan ma võimu, millega saan ma allutada iseeennast iseendale. See ongi valitsemine. Siin pole mingeid mõjusid peale vaimunõderuse stagneerunud kaja. Aga kui vastik ja kopitanud oleks tajuda oma vaimunõtrust? Eks nii mõnigi keelduks sellega kahekesi jäämast.
Minu ja maailma vahelt oleks nagu kardin eest ära jooksnud ja ma hakkan vähehaaval pilti koos selle nii kaua uuritud detailidega kokku panema. Mind huvitavad nüüd suuremad liikumised, ma tunnen, et ma võiksin suuta mõista mõtteid, mis mulle kaua aega kauged on olnud. See on mingi täiesti uus värskus, mille olen ma emotsionaalsuse paika loksumisega saavutanud. Nagu oleks antiviiruse programmi peale pannud.


Aga siis on ikka veel see ülbuse küsimus, mida ma kunagi eriti omaks pole võtnud. Ka mingi osa ego kaitserelvastusest. Samas, mingi iseloom peab ju igal ometi olema. Iseasi on muidugi, mis trikke mu mõistus teeb, millised vaikivad sõjad, mis ainult üksildasele omased saavad olla, toimuvad mu peas! Näiteks naabritüdruk Madelini kolmas sünnipäev. Või suvine Laura sünnipäev. Mul enese pärast ei ole probleem olla pennitu. Ja raha puudumise taha põgenemine on üldse nõrk vabandus, aga ometi ühildub see kuidagi sünnipäevadega. Hirmus ebamugavad asjad. Vast on seegi seotud ikkagi selle sama ülbusega, et kui ma ei saa lubada midagi maksimaalselt ägedat, siis ma ei tahagi üldse nägu näidata. Ja ometi ma tean, et asi pole kunagi asjades. A mida ma siis mõtlen neid mõtteid? Ja sostsiaalsed rollid. Pead kuidagi olema. Noh, miks sa juba ei ole. Eeldatakse ju. Tegelt ei eeldata midagi, ole normaalne, oled ju muidu jumala normaalne. Mida ma jälle kõike ette kujutan. Ja kuna ma nii palju ette kujutan, siis ma ignoreerin oma kujutlust ja seda, mis mu kujutlust tekitab.
Sitt sotsiaalne loom. Ma tegelen selle probleemiga.

Ja ega nüüd on tittedeküsimus ka jälle päevaplaanis. Magasin ühega oma peikadest hiljuti (nüüd ma mängin seda mängu, et kõik on mu peikad, aga keegi ei tea tegelikult midagi ja ma ei ütle ka, sest ega ma ise ka ei tea) ja see ütles vabsee kohe välja, et ta kujutab meie tütart juba ette. No nii nahui, ma üldsegi olen kogu aeg poega tahtnud. Aga no arvestades seda, et ma olen üldse mingi nädael aega alles naine olnud, - tänks Mihkel, et mu lõplikult lapseeast välja aitasid ja Nina Simone, et telling it for what it is - siis võid ette kujutada, kuidas ma seda naudin. Sellele ei ole lihtsalt muud sõna kui FABULOUS! Reedel, kui ma kõik on nutud enam-vähem nutetud olin saanud ja juba nädala kodus kudenud ja tatistanud olin, siis läksin oma viimase viie euroga (ausõna, ma olin kõik võlad ja arved enne ära maksnud!) reivile. Ega mul oli laua all heartbreak baarike tekkinud ja sealt lasime Margaga veintsi peale. Ilgelt sitt ilm oli ja ma jõudsin peole alles kella kahe paiku, sest.. ee.. ma hängisin mingite rahulike inimestega väga pikalt enne, aga no see pidu ootas mind hästi. Mul oli jäsemetes täiesti patoloogiline rahutus, nii kui ma juba kaugelt inimmassi tajusin. See on päris huvitav, sest tavaliselt ma pigem ei kannata masse. Aga see oli ju meie oma Aparaadihood! Reiv viimasel korrusel. Ja nagu arvata oligi, maailm hoiab mind ju!, seal oli ilgelt tuttavaid ja ühed armsamad kui teised - toovad kandikul kätte kõik, mis 110% Tasujal peol olemiseks vaja. Mul piisaski aint sellest, et kodus meigi tegin ja riided selga panin. Nad teadsid, et ma olin nädal aega nutnud. Aitäh, sõbrad! Elu on nii ilus ja armas ikka.
Aga nende tittedega võiks ikka veel hoogu pidada. Õnneks väga suurt hirmu pole, sest see loits on mul kontrolli all ja enamus mehi, kes mind isegi ihaldavad, on liiga pussyd, rääkimata sellest, et ma viitsiks nendega magada. Ja noh, mehed, ..ee.. ma tõesti ei näe enam mehi selle pilguga, et oh raisk, mis mees. No see on mingi üks sajast äkki, aga üldse hulluks ei aja. Palju lahedam mõte on sellest, et nemad lähevad minu pärast hulluks. (Womanizer vä?)
Veits pinda käib ainult, et need lapsed nii nunnud tunudvad. Mul on olnud situatsioone, kus ma olen end segi mõelnud ja siis läinud ülakorrusel korraks Madelini vaatama ja MINE PEKKI, MILLINE EMANE MU SEES ON! Laps - ja järsku on kõik korras! Stress on kadunud!
Saad aru, minusugusele on selline tunne võrreldav narkosõltuvusega, aga narko on ikka rohkem kontrollitav kui titt. Titt on jõhker sõltuvus ju, nii füüsiline kui üldse olla saab - paistab välja lausa! I choose my poisin. I still choose.

Üldiselt olen väga rahul sellega, kuhu olen jõudnud. Raha on 2 nädalat pärast palgapäev otsas, nagu siiski kui "päris" tööl käisin, aga aega ja rõõmu on tohhuijaa ja ma armastan ennast rohkem kui kunagi varem. Vajan teisi vähem kui kunagi varem. Tegelen lollustega vähem kui kunagi varem. Ja mõtlen ratsionaalselt rohkem kui kunagi varem. Keetsin nüüd poole nädala jagu tatart ja juba ajab oksele ausalt öeldes. Saabki seksika rannakeha äkki. Ja suitsetamine jätab mind ise maha, sest ma ei saa suitsu osta ja ausalt öeldes olen ma juba korra jooksmaski käinud. Aga siis olin nädal aega haige. Südamevaluga ikka juhtub meeleheitlikke lükkeid.