ja nüüd olen ma üksi

Koosolek läks väga hästi. Põletasin eelmine päev Mihkli raamatu ära, pildid kustutasin ka lõpuks jälle ja lõplikult ära, isegi toa koristasin ära! Aga loomulikult magada ei saanud ma siiski. Uinusin lõpuks ainult backstreet boysi kuulates. Asjad on nii kaugele jõudnud, et seda ajupesuvärki, mida ma teismeeas olen tarbinud, tuleb kasutada vastumürgina nüüd päris armastuse vastu. Asi seegi.
Ja muidugi oli ta seal. Olin ju ometigi kõik selleks teinud, et leppida mitteolemisega. Aga noh:

Mu unistuste mees.
Kui palju on vaikuses.

Hakkasime siis kell kolm päeval veini jooma. Lõhet sõin ka, ksks. Ise see Mihkel tuli. Ise ta vaatas mind ja kas ma siis suudan mitte näha.. Ja avalikult suitsunurgas kõigi nähes flirtida? Tõesti, ise tuli. Ka sel üritusel olin ma meestest ümbritsetud. Ja seegi kord oli mul pohhui. Mihkel iga asja peale.
No ja umbes 4. pokaali ja pealesuitsetamise (hihi, panin kolleegidele peale!) juures rääkisin ma juba lastekirjanikule, et ma tahan Mihkliga abielluda. Ja kuna me jõime südaööni, siis ma rääkisin seda sama ka umbes viiele järgnevale seltskondapuutuvale mehele veel. Praegu hakkan ikka mõtlema, et kuidas ma saaksin tegelikult abielluda mehega, kes väidab mind mitte armastavat?
Nii et on vähemalt olemas selliseid mehi. Too strange to live, too rare to die?

Tegin loomahinge kaardiladumist ja seal tuli mu kaartide sekka antiloop:

Antelope asks you: are you being still when you should be moving, or moving when stillness is required?

Ja muidugi on see mu elu üks tähtsamaid küsimusi. Aga Mihkli vanasse korterisse ma ei koli. See kummitab ju tema enese järgi. Tema, kes ta on kihlatud. See on juba kiusamise uus tase omamoodi. Flirdid, aga ise oled juba teises maailma otsas naise ära valinud.
Et ma mölisen palju. Et on uskumatu, et ma teda kogu aeg armastanud olen. Ma olen ikka vist päris sitt kirjanik, kui armastuskirjadest ei tule välja, kui raske mul on üle saada meie kohtumisest.

Nüüd olen siin Tallinnas, inertsist. Taevas on must, aga seal on ainult üks täht. Kiriku kohal, Kaarli puiesteel, kus me eile hüvasti jätsime. Kui purjus ma olin, kuidas ma ta joomisega sammu suutsin pidada! Ma tahtsin teda suudelda, aga ta raputas pead. Embasime, viimane buss ja ta lõunamaised maneerid - need läksid vist üle piiride, kui ta siiski oma suuga mu suule hüvasti ütles. Ja kui õrnalt, nii õrnalt, et ma oma äraütlemiskurbuses pea ei märganudki..

Aga võib-olla panengi järgmisele kogule oma alasti pildi. Enam pole ju midagi karta.