Usalduse petmisest, pühapäeva hommikul

Mu tõde on raiutud porri

Elu on nii paika jooksnud, et ma ei passi isegi enam öösiti üleval. Magan 9 tundi päevas, ärkan nagu normaalne inimene, ja seda ilma mingi muu kui sisemise sundluseta. Elu loomulikkus on õitsele puhkenud. Aga painajad jäävad, muidu ma ei kirjutaks.

Olen viimase aasta jooksul väga palju teadlikke hüvastijätte viibanud. Alati on inimesi, kellega on olnud lähedust, mis väga loomulikult, samavõrdselt oma sünniga, on ajahämarusse kadunud, aga on väga tähtsaid lähedasi, kes lihtsalt murravad su südame. On inimesi, kes murravad su südant aastaid, ilma, et sa aru saaksid, kuidas su enesearmastus selle läbi regulaarselt tampi saab. Aga seda tampi on vaja, seda peksasaamisund on vaja magada, et ühel päeval sellest ärgata, kui kõik mikroelemendid saatuslikult kokku jooksevad ja sa mõistad: mul pole seda sitta enam vaja. See on moment, kus sa võidad.

Ma istusin septembrikuus trammis ja läksin oma sõbrannat hullumajja vaatama. Ta oli paar päeva tagasi üritanud ennast ära tappa. Ma olin viimane inimene, kes ta häält telefonis kuulis, kui ta metsavahel tablettide ületoosi all koomasse vajus. Olin murest segi, aga ausalt öeldes tundsin endal ka suurt vastutust tema jaoks olemas olla, sest ta ise oli mulle veel enne metsa alla jõudmist öelnud, et tahab, et minu hääl oleks viimane, mida ta enne surma kuuleb. Õnneks toodi ta koomast välja. 

Mu telefon helises ja helistajaks oli mu ema. Küsis, kas ma talle külla tulen õhtul. Selgitasin, et lähen oma enesetapjat vaatama. Ta oli solvunud, et ma võõrastest inimestest rohkem hoolin, kui oma perest. Mu ema, muide, üritas enesetappu sooritada, kui ma olin umbes 13aastane. Olin kodus, kui nad isaga tülitsesid ja ta vannitoas samamoodi tablette neelas. Mind ei olnud tema surmasoovi juures, minu häält ei tahetud siis kuulda. Panin toru hargile ja mõistsin, et sellest suhtest mulle piisab. Pole temaga siiani vestelnud. Tänaseks ei tunne ma seetõttu ka ühtegi süümepiina.

Miski ei tee kunagi rohkem haiget, kui inimeste isiklik lollus. Mitte kellegi sitt elu ei ole kunagi vabanduseks olla idioot. Kui sa oled ohver olnud, siis peaksid ju ometigi mõistma, mis on ebaõiglus. Aga inimesed suudavad harva oma tajusid saada suuremale plaanile kui nende ego. Eriti, kui nende ego on riivatud millegi nii õudse kui hülgamise ja väärkohtlemisega nende lapsepõlves. Sellest ei pruugita üle saada elu lõpuni. Ma mõistan seda, aga ma ei kavatse mitte mingilgi moel soodustada probleemidega mitte tegelemist. Veel vähem olen ma huvitatud inimestel oma sita minu peal välja elamisest.
Sa tahad rääkida, aga keegi ei taha kuulata? Okei, ma kuulan. Ja iga asi, mida ma kuulan, läheb mulle korda. Sellepärast valin ma väga hoolikalt, mida ma kuulata tahan. Keda ma kuulata tahan. Kas sellel rääkimisel on mingi muu mõte, peale hädise halamise või me jõuame välja ka selleni, kuidas olukorda parandada? Või on see jutt jagamisest, milles sina ja mina oleme võrdsed, kus me oleme võrdselt õnnelikud ja kurvad, kus me mõistame teineteist, sest me saame aru kui lihtne on armastus. Või kasutame teineteist enese paremana tundmiseks ära?

Mul on elu aeg probleem olnud sellega, et ma armun liiga kergesti. Jah, mulle on antud suurem emotsionaalne pagas kui keskmisele inimesele. See on minu eripära, eelis. Aga iga eelis võib teisel hetkel olla kahjulikkus. Kui palju olen ma lasknud end mürgitada emotsionaalsest sõltuvusest, kui valusalt on empaatia mulle kätte maksnud ning kui kerge on olnud mind manipuleerida. Paratamatult muutub inimene solgipangeks, kui tema peale oma nõrkusi regulaarselt välja valatakse. Ma tegelen sellega, et andestada oma vanematele, et minu sündimisel ja kasvatamisel olid nad noored, lollid ja täis valu omaenda lapsepõlvest, mille tulemusel käitusid nad minu suhtes aastakümneid ebaõiglaselt. Nad ei teadnud isegi, mis on õige või vale, sest ju polnud neilegi seda õpetatud. Ja sinna suubub kogu 20, sajandi hingevalu, sest mida põlvkondi tagasi, seda sügavamale see persenuss läheb. Me oleme kõik ohvrid, aga nüüd on aeg oma haavad kinni õmmelda.

Me oleme kõik ainult peegeldused meile eelnenud elust - see seobki meid võrdseteks praeguse ees, kus ükski liigutus pole vähemtähtis teisest. Kõik valikuvariandid on kogu aeg võimalikud ja inimesel on võime muuta asjade kulgu, ent sellel on vaid üks eeldus ja see on usk. Ilma usuta on elamine tühi. Rääkimata sellest, et uskuda saab ükskõik millesse.
Inimeste jõuressursid on erinevad. Kõik ei ole tugevad, aga keegi pole elusana nii nõrk, et olla surnud. Kõik näevad vaeva selleks, et elus püsida. Niimoodi ka mina. Sellepärast mu jõhkrad otsused, et ma valitsen oma jõudu. Ma suunan selle kõrvale sealt, kus seda otstarbekalt ei kasutata. Ma ei ole loodud poleerima kellegi emotsionaalseid ebamugavustundeid, sellega peab küll igaüks ise hakkama saama. Kui ma olen kellegagi sõber, siis on see minu jaoks sama suur arvestamine, kui iseendaga hakkamasaaminegi. Ma ei tahaks kunagi teisele seda, mida ma enesele ei sooviks ja vastupidi. Aga ma eeldan samasugust suhtumist ka vastu. See ongi usalduseküsimus. Mitte midagi pole kunagi niisama. Kõigel on tähendus ja laeng. Mitte, et seda peaks kogu aeg rõhutama, aga see on kogu aeg õhus ja selle väärtus on pidevalt pingul nagu nool, mis on iga hetk valmis tabama südant. Ja süda, nagu me kõik teame, on väga väga õrn.

Nii et oli üks hetk, kus asjad langesid kokku. Minu süda ja sinu süda olid mõlemad murtud. Minu oma läks nädal varem, aga sind, mu sõber, ei olnud kuskil. Ja siis läks sinu oma. Ja tulid su provokatsioonid mulle, nagu oleksin pidanud jooksma sind päästma. Tõeline armastus ei vaja mitte kunagi mitte mingeid provotseerimisi, see on ainult märk nõrkusest, mis ei usu ühtsusesse. Jah, meil mõlemil on olnud karm taust, mis on röövinud meilt eneseusku, aga oma elukvaliteedi eest vastutab igaüks ise. Ainult sina mõtled mõtteid, mis teevad su kas terveks või haigeks. Ainult sina teed tegusi, mis toovad sulle kahju või kasu. Mitte keegi ei vastuta teise inimese tunnete eest, aga sõbrad peaksid mõistma väärtusi, mida tunnevad tema lähedased. Ega õigupoolest süüdi pole meist kumbki, ent mingi piiri see meie vahele lõi. See piir on minu turvatunne ehk usaldus.
Nüüd mõistan ma, et üks peamisi põhjusi mu väga ebatervetes armuasjades ongi seotud mu hülgamishirmuga. Ma vajan lähedust nii väga, et olen alistunud nii paljudele emotsioonidele ainult seetõttu, et need lähendavad inimesi ülikiirelt. Kuid tuleb välja, et võivad ka kaugendana sama kiirelt. Sest need on ainult emotsioonid. Et taibata, mis on tõelised tunded, tuleb koos minna sügavale vette - kes kuidas siis käitub?

Ära situ mu hinge
mu hing saab täis
ära käi mulle pinda
mu pind on täis
Tahan ka inimese moodi elada
kas siis kuidagi ei saa?


Ausalt öeldes on see blogi nii mõneski mõttes mu elu indikaator. Tean üksikuid inimesi, kes seda loevad, aga olen üsna veendunud, et inimesed, kes mu elu kõige märkimisväärsemalt mõjutanud on, pole nende hulgas. Ja osadega nendest polegi ma igapäevases läheduses, aga nii mõnigi neist armastab asju ette kujutada, süvenemata tegelikkusesse, mida siin väga otseselt oma hingest annan. Eline ja Indrek on lugejate seas. Ja muide, neid peangi oma perekonnaks, sest neid huvitab. Ja meie huvi teineteise vastu on vägagi vastastikkune. Olen väga õnnelik, et need inimesed mu elus on, sest ainult pühendumusega saab armastus ja perekond toimida. Mitte kuidagi muuseas.
Ei tasu süüa rohkem, kui suhu mahub, ainult seepärast, et oled kunagi näljas olnud.

EDIT: miks ma seda kõike räägin? Sest ma tean, mis tähendab olla haavatusest egoist. See on mu peamine eesmärk, millest praeguses eluetapis end välja üritan murda. Olla suurem inimene nõuab minu puhul siiski karmikäelist disispliini. Ja distsipliin, mida ma enesele kehtestan, rakendub paratamatult ka neile, kes on mu lähedal. Ma ei saa sõbrale teha allahindlust, sest see on sama, mis teha allahindlust enesele. Mina ja sina on võrdselt olulised.