Kuna mind viidi pühapäevaöösel haiglasse ja tuvastati sapikivid, siis tuleb see probleem nüüd lahti harutada. Neid valusid päikesepõimikus on olnud harva, aga väga valusalt, pikema perioodi jooksul juba küll. Ja mis veel annab kinnitust päikesepõimiku, ehk tunnete läbiseedimisfiltri olemasolust, on üks fenomenaalne kogemus, mis meenub mul kui oli Simone sünnipäev. Mul hakkas päikesepõimik sügelema! Selles kontekstis oli erutuvust, vaimset särinat ning ma olin rahutu. Ent nüüd siin Luule Viilmat lugedes, nagu ma mäletasingi, on sapikivi seotud vihaga. Ja suutmatusega andestada.
Ultraheli näitas mul palju pisikesi kivikesi. Iga kivi märgistab ühte vihasuhet. Ja vist peaksin ma need ülesmärkima, et ise üldse teaksin, kellele andestada. Ent andestamisega on see lugu, et ma ei oska seda teha, kui ma ei tea kogu infot vea põhjusest. Tuleb tunnistada, et olen tegelikult vihanud nii kaua, sest ma pole armastust tundnud, et pigem on ehk probleem selles, et ma ei oska vihast lahti lasta. Aga ma proovin. See siin on nüüd siis teadvuse vool, nagu alati.
Nägin täna hommikul tegelikult ema unes. Me olime meie Tamsalu korteris. Ma tean, et pärast mu viimast depressiooni nad tõstsid mu toa tühjaks ja ehitasid sinna oamle garderoobi (ja kui ma isegi sellele nüüd praegu mõtlen, siis tekib mul trots, sest minul ei tohtinud kunagi "nii üürtatult palju" riideid olla, nad vingusid mu kallal pidevalt), aga mu unenäos oli see mu venna toaks ehitatud ja seal oli uus mööbel. See olustik unenäos oli nagu ta praegu on, - õhus on teadmata millega lõppev distants. Kirjutuslaud oli sama mõttetult pisike, nagu minugi oma, aga see oli uus. Mu vanematel on mingi asjade hullustus, nad vist arvavad, et kui nad iga viie aasta tagant remonti teevad ja regulaarselt uusi ja kalleid riideid ostavad, siis nad on kuidagi normaalsemad inimesed, aga minu jaoks märgistab kogu nende modernsus ainult seda kui mõttetu pask kõik moodne on, sest inimesed, kes on seest ribadeks, panevad kogu rõhu ainult välisele. Ja miks ma ütlen seest ribadeks? Sest ma mäletan ainult üksikuid fragmente armastuse väljendamisest meie peres. Meil kõigil katus sõitis ja me kõik tegelesime sellega üksinda. Koos sellega tegelemine väljendus üksteise peale karjumises. Armastus väljendus vihana. Aga keegi meist ei suutnud ennastki armastada, ja siis me petsime teineteist tegudes, mis pidanuksid väljendama armastust teineteise vastu. Ma ei uskunud seda kõike mitte kunagi ja seetõttu oli mul raske ka midagi vabatahtlikult kodus teha. Ja need tegemised läksid kohati isegi mõnitamiseni välja, mille eest kunagi vabandust ei palutud. Mida see kõik kasvatas? Viha loomulikult. Inimesed olid ja on invaliidid ning üks neist olen mina, kes üritab end kirjutamisega lunastada. Kes üritab ravimite/narkootikumidega end oma vaimsetest mustritest välja tõmmata ja pidevalt tuhaks põledes tagasi heaks hingeks moonduda.
Ja neile andestamisega tegelen ma juba mitmendat kuud. Järk järgult. Just praegu saatsin emale selle emadepäeva kirja ära, koos linkidega. Kui ma teaks, et selle blogi lugemine kellegi jaoks midagi muudaks, ma kopeeriks selle kirja siiagi ära, sest selle stilistika ei erine suurt blogi omast, aga kosmosesse on kogu see info niikuinii läinud ja ühe pisikese sammu enesearengus olen ma siiski teinud.
kolmapäev, 20. mai 2015
reede, 15. mai 2015
kergusest ja raskusest armastuses
Ma tean, et tahan maailma kuulsaks kirjanikuks saada põhimõtteliselt selle pärast, et mu vanemad mind armastaksid. Jah, see ei pruugi kõlada millegi muu kui suuruse hullustusena, aga see on lihtsalt selline paratamatu fakt. Ma muidu ei usu, et nad suudaksid must lugu pidada, sellise ülitundliku ja kaltsaka boheemlasena, kes ma olen - sellega ei hakka nad eluilmas leppima, rääkimata sellest, et nad toetaksid mu hingelise kasvamise püüdlusi. Kuidas nad saaksidki tunnistada midagi, mida nad ei mõista. Ja ammugi ei mahu neile pähe, kuidas just nende tütar võib olla selline, kes nad ise üldse pole. Aga tegelikult ei pruugi nad endale tunnistada, et ma olen kunstiliselt nende õnnestunum projekt, nad lihtsalt ei adu, et kogu elu, ja eriti just elu loomine, on väga suur kunst. Siin pole ju mingit kahtlust, et olen eostatud suure kirega.
Teisalt on hingelise kasvamise suureks sütitajaks just igasugune elementaarsuse defitsiit. See täg, muster, karmavõlg nimega "kallake kõik oma sitt mulle peale, sest ma olen õrn ja süütu" lihtsalt ripub mul läbivalt küljes, ma olen sellega suht leppinud, aga eks ta haiget teeb vahel ikka. A siis ma lihtsalt lasen selle läbi filtrist nimega "jajah, ikka olen mina see, kes vahele jääb". Õnneks armastan ma end piisavalt, et mitte lasta end sodiks tampida. Ja inimesed juba hakkavad sellest aru saama. Deemon ei saa su koduuksest enne sisse tulla, kui sa pole talle selleks luba andnud. Ta võib helistada ja küsida, kuidas sul läheb, endal midagi hingel pigistamas, aga sa ei pea sellepärast talle kätt andma ja laskma end tülitada millekski, mille jaoks sul isu pole.
Ja boonus enesearmastusel on veel see, et see muudab hea inimese üllamaks, halva muudab lihtsalt nartsissistiks. Aga kes on üldse halb inimene? See, kes pole kurjusest, millega ta kokku on puutunud, üle saanud. Ehk - kurjus on haavatud ja valude käes vaevlev inimene, kes otsib lunastust headusest ja röövib seda headelt inimestelt, sest tal endal pole. Ta saab kaifi sellest, kui ta saab süütule ja õrnale haiget teha. Kõige hullem on kurjuse puhul muidugi see, et ta ei tee seda teadlikult. Siis ta on loll, eks. Aga kõige kurjem, ehk õelam, teeb seda teadlikult. Kui lollile, kes on uudishimulik, saab veel häid võnkeid anda, siis õel on halvemal juhul vihast pimestunud ega suuda tunnistada, et tal enesel on midagi viga, mitte kellelgi teisel.
Ja kui nüüd jõuda jälle eluarmastuse juurde, sest seda on ikka veel võimatu vältida, kuna ma lähen ikka veel endast välja, kui ma avalikes kinodes nutma või luuletama hakkan, kui ekraanilt armastus vastu poseerib, siis.. noh, mul on kõik selge. Ma olen selle valemi isegi ära lahendanud, saab siis näha, millal mu süda sellest aru saab. Aga see on nii: ma armastan mingit meest, kes meenutab mulle mu esimest obsessiivarmumist ühte legendaarse boibändi lauljasse. Ma tegin väikese tüdrukuna läbi meedia ajupesu, mille tagajärje üks põhjusi on füüsiliselt täiuslik klapp selle laulja ja luuletajaga. Nii. Siis on seal veel see maailmataju detailiteravuse ühtivus. No, seda juhtub harva, täiesti arusaadav sümpaatia. Kolmandaks on numeroloogia, sünnikaart - meil on üsnagi palju teineteist täiendavaid omadusi, korduvad mustrid jms. Isegi taro sünnikaartides ühtivad kaardid nagu hierofant (kogemusvälise tõlgendaja!), maag, valitseja ja loll. Mõni ime siis, et õhk elektrit täis läheb, kui me kohtume! Ja muide, see taro sünnikaardi värk on nagu numeroloogia ja astroloogia mashup, nii et sulam neist mõlemist ja kiireim viis nii keerulisele asjale kui hinge sünnipagasile ülevaadet saada.
Ja üks mõtteharjutus ses osas ka, armastusvaldne: üks inimene saab teist inimest armastada just sama palju, kui ta iseennastki armastab. Rohkem ega vähem ei saa, ma räägin siin metafüüsilisest kvantiteedist, mitte romantilisest kvaliteedist. Öelda, et armastan rohkem kui iseennast on mingi kompensatsioonijura, kus on õhus mingi loll lootus, et see armastatu peaks kuidagi su hingesita endakanda võtma.
Sest ega ma tean küll, et see luuletaja armastab mind ka, ma lihtsalt läksin hirmus traagiliseks ja ülikujutlusvõimeliseks meie kokkupuutel, sest ups ma olen dramaqueen ju. Ja nüüd ta ei julge muga suhelda, sest kardab mulle haiget teha. Või ei taha sellele üldse mõeldagi, sest ta ei händli mu intensiivsust vms. Igal juhul, nagu ta isegi ütles, pole meie tunded sümmeetrilised. Ta on minu jaoks liiga väike poiss ja pardon, kuidas ma saaksin tahta meest, kes kihlatud olles flirdib teiste naistega? Väga ebausaldusväärne! Ise petab end uskudes, et on abieluks küps. Kahju küll, aga eks ta ise tahab vitsa saada ja kuidas ma saaksingi seda peata. Või mis see minu asi üldse on.
Tegin üle tüki aja Jungi isiksusetesti ja tulemus on ikka sama, mis alati: INFP - introvertne, intuitiivne, tundeline, tajuja/ettekujutaja. Ja see test ütleb, et maailma populatsioonis on neid 4% mistõttu on nad kergest valestimõistetavad. Kui see tõsi on (mis kuradi statistika alusel üldse??) siis on see solvav ja meelitav üheaegselt.
Teisalt on hingelise kasvamise suureks sütitajaks just igasugune elementaarsuse defitsiit. See täg, muster, karmavõlg nimega "kallake kõik oma sitt mulle peale, sest ma olen õrn ja süütu" lihtsalt ripub mul läbivalt küljes, ma olen sellega suht leppinud, aga eks ta haiget teeb vahel ikka. A siis ma lihtsalt lasen selle läbi filtrist nimega "jajah, ikka olen mina see, kes vahele jääb". Õnneks armastan ma end piisavalt, et mitte lasta end sodiks tampida. Ja inimesed juba hakkavad sellest aru saama. Deemon ei saa su koduuksest enne sisse tulla, kui sa pole talle selleks luba andnud. Ta võib helistada ja küsida, kuidas sul läheb, endal midagi hingel pigistamas, aga sa ei pea sellepärast talle kätt andma ja laskma end tülitada millekski, mille jaoks sul isu pole.
Ja boonus enesearmastusel on veel see, et see muudab hea inimese üllamaks, halva muudab lihtsalt nartsissistiks. Aga kes on üldse halb inimene? See, kes pole kurjusest, millega ta kokku on puutunud, üle saanud. Ehk - kurjus on haavatud ja valude käes vaevlev inimene, kes otsib lunastust headusest ja röövib seda headelt inimestelt, sest tal endal pole. Ta saab kaifi sellest, kui ta saab süütule ja õrnale haiget teha. Kõige hullem on kurjuse puhul muidugi see, et ta ei tee seda teadlikult. Siis ta on loll, eks. Aga kõige kurjem, ehk õelam, teeb seda teadlikult. Kui lollile, kes on uudishimulik, saab veel häid võnkeid anda, siis õel on halvemal juhul vihast pimestunud ega suuda tunnistada, et tal enesel on midagi viga, mitte kellelgi teisel.
Ja kui nüüd jõuda jälle eluarmastuse juurde, sest seda on ikka veel võimatu vältida, kuna ma lähen ikka veel endast välja, kui ma avalikes kinodes nutma või luuletama hakkan, kui ekraanilt armastus vastu poseerib, siis.. noh, mul on kõik selge. Ma olen selle valemi isegi ära lahendanud, saab siis näha, millal mu süda sellest aru saab. Aga see on nii: ma armastan mingit meest, kes meenutab mulle mu esimest obsessiivarmumist ühte legendaarse boibändi lauljasse. Ma tegin väikese tüdrukuna läbi meedia ajupesu, mille tagajärje üks põhjusi on füüsiliselt täiuslik klapp selle laulja ja luuletajaga. Nii. Siis on seal veel see maailmataju detailiteravuse ühtivus. No, seda juhtub harva, täiesti arusaadav sümpaatia. Kolmandaks on numeroloogia, sünnikaart - meil on üsnagi palju teineteist täiendavaid omadusi, korduvad mustrid jms. Isegi taro sünnikaartides ühtivad kaardid nagu hierofant (kogemusvälise tõlgendaja!), maag, valitseja ja loll. Mõni ime siis, et õhk elektrit täis läheb, kui me kohtume! Ja muide, see taro sünnikaardi värk on nagu numeroloogia ja astroloogia mashup, nii et sulam neist mõlemist ja kiireim viis nii keerulisele asjale kui hinge sünnipagasile ülevaadet saada.
Ja üks mõtteharjutus ses osas ka, armastusvaldne: üks inimene saab teist inimest armastada just sama palju, kui ta iseennastki armastab. Rohkem ega vähem ei saa, ma räägin siin metafüüsilisest kvantiteedist, mitte romantilisest kvaliteedist. Öelda, et armastan rohkem kui iseennast on mingi kompensatsioonijura, kus on õhus mingi loll lootus, et see armastatu peaks kuidagi su hingesita endakanda võtma.
Sest ega ma tean küll, et see luuletaja armastab mind ka, ma lihtsalt läksin hirmus traagiliseks ja ülikujutlusvõimeliseks meie kokkupuutel, sest ups ma olen dramaqueen ju. Ja nüüd ta ei julge muga suhelda, sest kardab mulle haiget teha. Või ei taha sellele üldse mõeldagi, sest ta ei händli mu intensiivsust vms. Igal juhul, nagu ta isegi ütles, pole meie tunded sümmeetrilised. Ta on minu jaoks liiga väike poiss ja pardon, kuidas ma saaksin tahta meest, kes kihlatud olles flirdib teiste naistega? Väga ebausaldusväärne! Ise petab end uskudes, et on abieluks küps. Kahju küll, aga eks ta ise tahab vitsa saada ja kuidas ma saaksingi seda peata. Või mis see minu asi üldse on.
Tegin üle tüki aja Jungi isiksusetesti ja tulemus on ikka sama, mis alati: INFP - introvertne, intuitiivne, tundeline, tajuja/ettekujutaja. Ja see test ütleb, et maailma populatsioonis on neid 4% mistõttu on nad kergest valestimõistetavad. Kui see tõsi on (mis kuradi statistika alusel üldse??) siis on see solvav ja meelitav üheaegselt.
teisipäev, 5. mai 2015
Postitus endistele, praegustele ja potentsiaalsetele peikadele: mulle aitab!
Ma räägin kohe kõik täiesti ausalt ära (nagu ma oskaks üldse midagi muud), sest ma ei viitsi enam seda asja edasi lükata. Võtan järjest nimed ette ja teen lühikokkuvõtte toimunust ja esindan oma seisukohti nendes intriigides, mis puutuvad tundelisse suhtlusse minu ja konkreetse poisiga. Et ei oleks mingit surra-murra pussyhala.
Ma ei suuda otsustada kellest alustada. Võtab siis alustuseks hoopis ajalise määratluse. Ja sellega seoses peab ikkagi tagasi minema mu hulluperioodi juurde. Kui ma sain esimest korda tõsiselt aru, et mul on peas midagi jumala mäda, olin ma koos Sõnniga. Ega tal endal oli ka vist veits midagi viga, ma ei saa uskuda, et asi oli selles, et mina nii õudne inimene olen, et tegelikult inimesi haigemaks teeksin kui nad oma toorväärtuses ise on. Või olen ma hoopis naiivselt veendunud, et meie kooselu polnud nii pikaajaline, et ta ajusid ära süüa? Jutt on siiski mõnest aastast, mitte kümmnest. Üldiselt saab praeguseks öelda, et see suhe, nagu ka kõik järgnevad, aga omade eelistega, sai alguse ja lõppes tänu sellele, et ma olen obsessiivne, järjekindel ja pidevas armastuse defitsiidis.
Ka selle poisi võlusin ma oma ellu lihtsalt selle ideega, et mina tahan. Heartbroke'i oli seal alguses nii lootusetult palju, sest ta ei võtt üldse vedu. Aga tead, tänaseks olen ma aru saanud, et ega need mehed ei saagi tunnetest kohe aru. Kui nad just luuletajad pole, eks. See asi iseenesest läks mitme aasta pealt ka on and off roadtripina - ma olen ju täiesti emotsionaalselt rahutu, peale kõige muu. Kuu Kaksikutes. Lõppots oligi see, et käisin hullumajas ära, sain rohud peale ja läksin tema suhtes offline. Siiani kusjuures.
Ma kardan ükskõik, mis tasandi peikasid - see on poisse, kellele ma tean, et meeldin armumiskategooria piirialadel ja isegi neid, kellega kõik on ammu läbi, sest pärast mingi läheduspiiri ületamist ja sellest uuesti eemaldunud olemist ei taha ma neist kedagi eriti enam näha. Sest ma kardan, et olen neile haiget teinud lihtsalt oma valikutega. Et võib-olla asjad pole nii selgeks jäänud, kui nad minu sees tema suhtes on läinud. Ma küsin endalt ikka, kas ma kardan valu mida ma võin tekitada või on see tegelikult hoopis midagi muud, midagi, mis karjub küsivalt järele, et miks sa võimalust ei andnud. Ent siin tuleb eristada tugevat kõhutunnet ja ratsionaalset argumenti. Kui oleks armumine, siis käiks ju emotsioon argumendist üle, nii et pole midagi teha. Latt on kõrge, Я твоя медленная звезда.
Kui Sõnniga oli mingi kolm aastat on/off, siis Veevalajaga oli põgusate kohtumiste suhe alanud juba ennegi Sõnni. See oli täiuslik. Aga kahjuks olin ma selle viie aasta jooksul algusest lõpuni peast segi. See Veevalaja sai sellest kohe aru, aga ilmselt ta armus minusse mu potentsiaali pärast. Olin 19 kui Võsul kohtusime. Pidin talle dokumenti näitama, sest ta oli veendunud, et olen 13. See oli nii ilus tormiline armumine. Mul on tunne, et need poleks nagu enam võimalikud. Ilmselt tuleneb see sellest, et mul pole selle jaoks üldse iseendas ruumi praegu. See oli üle-eelmine suvi ja, oh issand ausõna, ma ei jõua nendele suhterägastikele isegi enam kronoloogiliselt järele - kui ma olin Sõnni juurest järjekordselt ära kolinud, elasin üksi, Veevalaja ilmus üle mitme aasta välja, käisin Soomes, olin temasse uuesti armunud, kui tuli see vastik ja ilus Kaksik. Psühhoosis armumisel sai saatuslikuks ka see, et Veevalajal ja Kaksikul olid sarnased näojooned, isegi suu oli samamoodi viltu! Aga tead ma hakkan juba jälile saama õhumärkide silmadele. Aga ma olen relvitu, kui need on udusinised. Saadaks siin juba ette need oma teelt kõrvale. Ja muide ma kahtlustan, et Veevalaja ise võis selle Saatusliku Kaksiku mu teele saata, sest ta on ise vana nõid.
Nüüd, kus ma olen juba mitu korda Kaksikute usaldamisega kõrvetada saanud, ei hakka ma enam väga detailidesse laskuma. Siin tuginen küll astroloogiale, sest ükski Kaksik pole nii stabiilne, et lasta end kellelgi kunagi mõista, rääkimata sellest, et ta isegi aru saaks, mis tegelikult ta sees läbivat, peale liikuvuse enda, on. Ja ma ei pea sellise lapsikusega end siduma. Kaksikud vajavad ema ja kuigi see on suur osa naiselikkusest, on mul siiski vaja, et ka mind meeles peetaks. Vaene inimene, kes on Kaksik - temas on nii vastuolulised nõudmised ja omadused, et tegelt on suht võimatu ta peale kuri olla, sest ühest küljest intelligentne, teisalt püsimatu, intrigeeritud, aga armukade jne. Las abiellub sotsiaaltöötajaga, kes on ainult tema teenimisele pühendunud. Ma olen siiski Lõvi ja tahan pai ka saada.
Need on suht robustsed järeldused, aga no ma pean omale kuidagi selgeks lööma olukordi. Eriti kui need inimesed end mu ellu uuesti samadel viisidel ilmutavad. Ka saatuse provokatsioonidele on tark mitte alluda. Ja see eeldab juba sisemist distsipliini ja küsimust: kas ma armastan iseennast või kedagi teist selle asemel?
Ühesõnaga, selle suve Kaksikutega läks putsi ära nii et ma läksin hulluks, see vana teema, ja kuna ma olin nii sassis, siis läksin ma pärast kolme kolimist uuesti Sõnni juurde. Depressioonis ei ole sul niikuinii ühtegi tunnet peale pideva segaduse, aga mingid faktid meenuvad lähedusest, aga sa ei saa päris täpselt sellestki aru, kas see lähedus oli emotsionaalne või välja mõledud ega midagi muud ja siis sa - kunagi muidugi kindlalt ei tea - aga vist lähed õigete inimeste juurde. Nagu vanemad ja endine peika. Tegelt ei ole just kõige parem valik. Aga mitte midagi muud ei ole ka. See tegelt tekitab veel rohkem depressiooni, aga noh, ma tahtsingi lõpuks surnud olla kogu aeg. Õnneks siis kolisin Tolstoisse, kui rohud tööle hakkasid. Ja siis tulid mu ellu hoopis naised. Ja natukese aja pärast Skorpion. Skorpionitele tahaks küll kiidulaulu laulda. Tõsised, intensiivsed ja küpsed karakterid. Kui mina olen arvanud, et ma harutan inimesi lahti, siis tegelt huvitab Skorpioni see veel rohkem. Pealegi on ta kauapüsiv. Nokib ringi, teeb oma asju, aga ikka mõtleb oma sõbra peale. Kui mõelda veel elu nelja aastaaja peale, siis Skorpion esindab abiellunud inimese küpsust. Üldiselt vaikne ja rahulik, aga kas ma saan jätta inimesi rahulikuks? Muidugi mitte. Kui ta närvi läheb, siis ta võib inimese ära tappa. Selline kirg on vastavuses minu stiilis intensiivsusega. Ja ma lihtsalt ei usu enam, et keegi saaks parem armatseja olla.
Aga noh, peale tema vahetut kohtamist, mis oli suht lambikas, tuli veel üks Jäär. No Jäär on ehe Jäär, nii nagu see ütleb. Mu kauaagne sõbranna pole kunagi nii rumal paistnud, kui see tüüp mulle nüüd kogu aeg tundub. Ja siit koorub veel üks Tartu kitsaskohti: sa ei saa neid poolarmumisi vältida. Nad on näiteks halvemal juhul mitmekesti samal peol, vahivad sind otsivate pilkudega. Ma ei oska muudmoodi neutraalseks jääda kui moonduda David Coperfieldiks. Õnneks ma muudan oma soengut piisavalt tihti, et inimesed ei tunne mind ära ka. Aga vahel ikka tunnevad ja siis tuleb end kokku võtta. Nagu ma siin praegu juba mitmendat päeva üritan end kokku võtta ja sellest kõigest mingit järeldust üritada teha. Millegi pärast on mul see kipitav tunne, et olen olnud meeleheitel ja seepärast lasknud paljudel asjadel juhtuda. Et isegi kui see pole olnud otseselt seostatav meeleheide, isegi vahetult pärast selget mõistmist, et see tüüp ikka ei meeldi mulle, siis kahtlustan ma tänu sellele Kaksikuterallile, et otsisin liigagi lihtsalt mingit tähelepanu - midagi sellist, mis mulle järsku enam üldse korda ei lähe. Selleks aastaks on asjad kujunenud sellisesse staadiumisse, kus ma vahepeal tundsin, et mul on 4 peikat. Ja nüüd ma lülitan neid vahelduva eduga järjest välja. Sellises olukorras nagu juba tuleb endalgi sein ette. Ja kui enam kuhugi tagurdada ei ole, siis peab hakkama küsimusi küsima.
Kuigi eelmine suvi oli siiski pigem Skorpionivaimustuses, siis ega seal suurt midagi peale filosofeerimise ja kohvitamise ei olnud. Kuigi ma jumaldasin teda. Ta oli nii seksikalt vait. A noh, see oli nihilisti suvi, käisin tihti Tallinnas veel ühe Kaksikuga (munn) restoranides ja üks Vähk isegi, läksin jahiga sõitma - kõige normaalsem variant, pole siiamaani teda rohkem näinud. Tallinnas peab peol käima, jah, Tartu on töö ja armastuse jaoks - nagu kodu rohkem ikka.
Vähehaaval hakkab mul siiski kohale jõudma, et see armastuse valem on minu sees üldse valesti ülesehitunud. Et armastus on väljendunud defitsiidina, on loomulikult perekondlike suhete katkine mudel, mis selle nii sügavale mu sisse on peitnud, et ma selles väga raskesti seoseid näen. Miks ma ei taha näha ühegi poisi silmi enam, kes vaatab mulle otsa - puurides mu silmade tagast hinge, nagu tal oleks ainult seepärast see õigus, et tema minusse on armunud - küsides silmadega tungivamalt, kui suu kunagi oskakski? Ning miks ma ei kannata, kui inimesed, ükskõik, kes, ükskõik, mis soost, tulevad mulle füüsiliselt lähedale ja ootavad, et ma nende emotsioonidele reageeriksin, sest see on ju "inimlik keel" ja "mis mul viga on" kui ma ei suuda sellega leppida? See kõik on seotud veaga, et minu vaimne valuuta on olnud väärkoheldud, mind on vaimselt vägistatud ja ma pole sellest terveks saanud. Ma kardan inimesi ja nende fucking vajadusi, mul on tunne, et mind tahetakse vägistada ja röövida, sest alateadlikult meenutavad nad mu vanemaid, kes on mind kasvatanud nagu äriprojekti, pannes mu harimisse raha, pilastades mu tundeid, nagu ma oleksin kaltsunukk ja nimetanud selle armastuseks, sest selle eest on ju "hoolitsetud" st see on kinni makstud. Ja muidugi olen mina kogu aeg selle kõige eest tänamatu olnud. (Ära ole sina ise, aga ole keegi, kes me tahame, et sa oleks ja selle soovituse eest pead sa meid armastama. Kui sa ei armasta meid, siis sa oled tänamatu. Nüüd sure nälga, sest sa ei oska käituda.)
Aga ometi käitun ma osade, nende, kes on minust halvemas olukorras, suhtes nagu ema Tereca, sest ma tean, et nemad ei ole oma vigades süüdi, nagu mina ei ole enese omadeski ning loodan, et kui keegi mind üldse mõista saaks, siis nemad. Siiski üldiselt on nad rohkem putsis kui mina, seega kokkuvõttes teevad nad tegelt pigem haiget. Aga paat, milles me sõuame on üks.
Ja kokkuvõttes olen ma suht väsinud hinnangutest. Kui sa ka lõpuks saad väljaspoolt selle, mis su sisemususes puudu on, siis saad ikkagi aru, et TEGELT SEE EI TÖÖTA. Väline saab ainult viidata su sisemusele. Ja vastavalt sellele, mis valikuid sa teed, tõmbad sa ligi seda, mida sa enesest otsid. Või mida sa vältida tahad. Kokkuvõttes teeb sama välja.
Aga praegu tahan kõigile pakaa öelda. Tsau Kalad, Kaksikud x3, Kaalud, Veevalaja, Vähk, Jäär, Sõnn! Head teed, siit abielu ei tule ja ma ei viitsi enam üldse mingeid randevuusid mängida, fucking kõrini on. Minuga saab olla ainult sõber, ei mingit armumist. Ja ära üllata, kui ma sind väldin, kui sa juba hakkad minusse armuma. Lõpuks toob karma mulle tagasi selle ilge pealetükkivuse, millega ma ise alati oma tundeid teisele inimesele väljendanud olen. Aga nüüd olen ma tüdinud.
Ja mulle on iga hetkega järjest raskem muljet avaldada.
Ma ei suuda otsustada kellest alustada. Võtab siis alustuseks hoopis ajalise määratluse. Ja sellega seoses peab ikkagi tagasi minema mu hulluperioodi juurde. Kui ma sain esimest korda tõsiselt aru, et mul on peas midagi jumala mäda, olin ma koos Sõnniga. Ega tal endal oli ka vist veits midagi viga, ma ei saa uskuda, et asi oli selles, et mina nii õudne inimene olen, et tegelikult inimesi haigemaks teeksin kui nad oma toorväärtuses ise on. Või olen ma hoopis naiivselt veendunud, et meie kooselu polnud nii pikaajaline, et ta ajusid ära süüa? Jutt on siiski mõnest aastast, mitte kümmnest. Üldiselt saab praeguseks öelda, et see suhe, nagu ka kõik järgnevad, aga omade eelistega, sai alguse ja lõppes tänu sellele, et ma olen obsessiivne, järjekindel ja pidevas armastuse defitsiidis.
Ka selle poisi võlusin ma oma ellu lihtsalt selle ideega, et mina tahan. Heartbroke'i oli seal alguses nii lootusetult palju, sest ta ei võtt üldse vedu. Aga tead, tänaseks olen ma aru saanud, et ega need mehed ei saagi tunnetest kohe aru. Kui nad just luuletajad pole, eks. See asi iseenesest läks mitme aasta pealt ka on and off roadtripina - ma olen ju täiesti emotsionaalselt rahutu, peale kõige muu. Kuu Kaksikutes. Lõppots oligi see, et käisin hullumajas ära, sain rohud peale ja läksin tema suhtes offline. Siiani kusjuures.
Ma kardan ükskõik, mis tasandi peikasid - see on poisse, kellele ma tean, et meeldin armumiskategooria piirialadel ja isegi neid, kellega kõik on ammu läbi, sest pärast mingi läheduspiiri ületamist ja sellest uuesti eemaldunud olemist ei taha ma neist kedagi eriti enam näha. Sest ma kardan, et olen neile haiget teinud lihtsalt oma valikutega. Et võib-olla asjad pole nii selgeks jäänud, kui nad minu sees tema suhtes on läinud. Ma küsin endalt ikka, kas ma kardan valu mida ma võin tekitada või on see tegelikult hoopis midagi muud, midagi, mis karjub küsivalt järele, et miks sa võimalust ei andnud. Ent siin tuleb eristada tugevat kõhutunnet ja ratsionaalset argumenti. Kui oleks armumine, siis käiks ju emotsioon argumendist üle, nii et pole midagi teha. Latt on kõrge, Я твоя медленная звезда.
Kui Sõnniga oli mingi kolm aastat on/off, siis Veevalajaga oli põgusate kohtumiste suhe alanud juba ennegi Sõnni. See oli täiuslik. Aga kahjuks olin ma selle viie aasta jooksul algusest lõpuni peast segi. See Veevalaja sai sellest kohe aru, aga ilmselt ta armus minusse mu potentsiaali pärast. Olin 19 kui Võsul kohtusime. Pidin talle dokumenti näitama, sest ta oli veendunud, et olen 13. See oli nii ilus tormiline armumine. Mul on tunne, et need poleks nagu enam võimalikud. Ilmselt tuleneb see sellest, et mul pole selle jaoks üldse iseendas ruumi praegu. See oli üle-eelmine suvi ja, oh issand ausõna, ma ei jõua nendele suhterägastikele isegi enam kronoloogiliselt järele - kui ma olin Sõnni juurest järjekordselt ära kolinud, elasin üksi, Veevalaja ilmus üle mitme aasta välja, käisin Soomes, olin temasse uuesti armunud, kui tuli see vastik ja ilus Kaksik. Psühhoosis armumisel sai saatuslikuks ka see, et Veevalajal ja Kaksikul olid sarnased näojooned, isegi suu oli samamoodi viltu! Aga tead ma hakkan juba jälile saama õhumärkide silmadele. Aga ma olen relvitu, kui need on udusinised. Saadaks siin juba ette need oma teelt kõrvale. Ja muide ma kahtlustan, et Veevalaja ise võis selle Saatusliku Kaksiku mu teele saata, sest ta on ise vana nõid.
Nüüd, kus ma olen juba mitu korda Kaksikute usaldamisega kõrvetada saanud, ei hakka ma enam väga detailidesse laskuma. Siin tuginen küll astroloogiale, sest ükski Kaksik pole nii stabiilne, et lasta end kellelgi kunagi mõista, rääkimata sellest, et ta isegi aru saaks, mis tegelikult ta sees läbivat, peale liikuvuse enda, on. Ja ma ei pea sellise lapsikusega end siduma. Kaksikud vajavad ema ja kuigi see on suur osa naiselikkusest, on mul siiski vaja, et ka mind meeles peetaks. Vaene inimene, kes on Kaksik - temas on nii vastuolulised nõudmised ja omadused, et tegelt on suht võimatu ta peale kuri olla, sest ühest küljest intelligentne, teisalt püsimatu, intrigeeritud, aga armukade jne. Las abiellub sotsiaaltöötajaga, kes on ainult tema teenimisele pühendunud. Ma olen siiski Lõvi ja tahan pai ka saada.
Need on suht robustsed järeldused, aga no ma pean omale kuidagi selgeks lööma olukordi. Eriti kui need inimesed end mu ellu uuesti samadel viisidel ilmutavad. Ka saatuse provokatsioonidele on tark mitte alluda. Ja see eeldab juba sisemist distsipliini ja küsimust: kas ma armastan iseennast või kedagi teist selle asemel?
Ühesõnaga, selle suve Kaksikutega läks putsi ära nii et ma läksin hulluks, see vana teema, ja kuna ma olin nii sassis, siis läksin ma pärast kolme kolimist uuesti Sõnni juurde. Depressioonis ei ole sul niikuinii ühtegi tunnet peale pideva segaduse, aga mingid faktid meenuvad lähedusest, aga sa ei saa päris täpselt sellestki aru, kas see lähedus oli emotsionaalne või välja mõledud ega midagi muud ja siis sa - kunagi muidugi kindlalt ei tea - aga vist lähed õigete inimeste juurde. Nagu vanemad ja endine peika. Tegelt ei ole just kõige parem valik. Aga mitte midagi muud ei ole ka. See tegelt tekitab veel rohkem depressiooni, aga noh, ma tahtsingi lõpuks surnud olla kogu aeg. Õnneks siis kolisin Tolstoisse, kui rohud tööle hakkasid. Ja siis tulid mu ellu hoopis naised. Ja natukese aja pärast Skorpion. Skorpionitele tahaks küll kiidulaulu laulda. Tõsised, intensiivsed ja küpsed karakterid. Kui mina olen arvanud, et ma harutan inimesi lahti, siis tegelt huvitab Skorpioni see veel rohkem. Pealegi on ta kauapüsiv. Nokib ringi, teeb oma asju, aga ikka mõtleb oma sõbra peale. Kui mõelda veel elu nelja aastaaja peale, siis Skorpion esindab abiellunud inimese küpsust. Üldiselt vaikne ja rahulik, aga kas ma saan jätta inimesi rahulikuks? Muidugi mitte. Kui ta närvi läheb, siis ta võib inimese ära tappa. Selline kirg on vastavuses minu stiilis intensiivsusega. Ja ma lihtsalt ei usu enam, et keegi saaks parem armatseja olla.
Aga noh, peale tema vahetut kohtamist, mis oli suht lambikas, tuli veel üks Jäär. No Jäär on ehe Jäär, nii nagu see ütleb. Mu kauaagne sõbranna pole kunagi nii rumal paistnud, kui see tüüp mulle nüüd kogu aeg tundub. Ja siit koorub veel üks Tartu kitsaskohti: sa ei saa neid poolarmumisi vältida. Nad on näiteks halvemal juhul mitmekesti samal peol, vahivad sind otsivate pilkudega. Ma ei oska muudmoodi neutraalseks jääda kui moonduda David Coperfieldiks. Õnneks ma muudan oma soengut piisavalt tihti, et inimesed ei tunne mind ära ka. Aga vahel ikka tunnevad ja siis tuleb end kokku võtta. Nagu ma siin praegu juba mitmendat päeva üritan end kokku võtta ja sellest kõigest mingit järeldust üritada teha. Millegi pärast on mul see kipitav tunne, et olen olnud meeleheitel ja seepärast lasknud paljudel asjadel juhtuda. Et isegi kui see pole olnud otseselt seostatav meeleheide, isegi vahetult pärast selget mõistmist, et see tüüp ikka ei meeldi mulle, siis kahtlustan ma tänu sellele Kaksikuterallile, et otsisin liigagi lihtsalt mingit tähelepanu - midagi sellist, mis mulle järsku enam üldse korda ei lähe. Selleks aastaks on asjad kujunenud sellisesse staadiumisse, kus ma vahepeal tundsin, et mul on 4 peikat. Ja nüüd ma lülitan neid vahelduva eduga järjest välja. Sellises olukorras nagu juba tuleb endalgi sein ette. Ja kui enam kuhugi tagurdada ei ole, siis peab hakkama küsimusi küsima.
Kuigi eelmine suvi oli siiski pigem Skorpionivaimustuses, siis ega seal suurt midagi peale filosofeerimise ja kohvitamise ei olnud. Kuigi ma jumaldasin teda. Ta oli nii seksikalt vait. A noh, see oli nihilisti suvi, käisin tihti Tallinnas veel ühe Kaksikuga (munn) restoranides ja üks Vähk isegi, läksin jahiga sõitma - kõige normaalsem variant, pole siiamaani teda rohkem näinud. Tallinnas peab peol käima, jah, Tartu on töö ja armastuse jaoks - nagu kodu rohkem ikka.
Vähehaaval hakkab mul siiski kohale jõudma, et see armastuse valem on minu sees üldse valesti ülesehitunud. Et armastus on väljendunud defitsiidina, on loomulikult perekondlike suhete katkine mudel, mis selle nii sügavale mu sisse on peitnud, et ma selles väga raskesti seoseid näen. Miks ma ei taha näha ühegi poisi silmi enam, kes vaatab mulle otsa - puurides mu silmade tagast hinge, nagu tal oleks ainult seepärast see õigus, et tema minusse on armunud - küsides silmadega tungivamalt, kui suu kunagi oskakski? Ning miks ma ei kannata, kui inimesed, ükskõik, kes, ükskõik, mis soost, tulevad mulle füüsiliselt lähedale ja ootavad, et ma nende emotsioonidele reageeriksin, sest see on ju "inimlik keel" ja "mis mul viga on" kui ma ei suuda sellega leppida? See kõik on seotud veaga, et minu vaimne valuuta on olnud väärkoheldud, mind on vaimselt vägistatud ja ma pole sellest terveks saanud. Ma kardan inimesi ja nende fucking vajadusi, mul on tunne, et mind tahetakse vägistada ja röövida, sest alateadlikult meenutavad nad mu vanemaid, kes on mind kasvatanud nagu äriprojekti, pannes mu harimisse raha, pilastades mu tundeid, nagu ma oleksin kaltsunukk ja nimetanud selle armastuseks, sest selle eest on ju "hoolitsetud" st see on kinni makstud. Ja muidugi olen mina kogu aeg selle kõige eest tänamatu olnud. (Ära ole sina ise, aga ole keegi, kes me tahame, et sa oleks ja selle soovituse eest pead sa meid armastama. Kui sa ei armasta meid, siis sa oled tänamatu. Nüüd sure nälga, sest sa ei oska käituda.)
Aga ometi käitun ma osade, nende, kes on minust halvemas olukorras, suhtes nagu ema Tereca, sest ma tean, et nemad ei ole oma vigades süüdi, nagu mina ei ole enese omadeski ning loodan, et kui keegi mind üldse mõista saaks, siis nemad. Siiski üldiselt on nad rohkem putsis kui mina, seega kokkuvõttes teevad nad tegelt pigem haiget. Aga paat, milles me sõuame on üks.
Ja kokkuvõttes olen ma suht väsinud hinnangutest. Kui sa ka lõpuks saad väljaspoolt selle, mis su sisemususes puudu on, siis saad ikkagi aru, et TEGELT SEE EI TÖÖTA. Väline saab ainult viidata su sisemusele. Ja vastavalt sellele, mis valikuid sa teed, tõmbad sa ligi seda, mida sa enesest otsid. Või mida sa vältida tahad. Kokkuvõttes teeb sama välja.
Aga praegu tahan kõigile pakaa öelda. Tsau Kalad, Kaksikud x3, Kaalud, Veevalaja, Vähk, Jäär, Sõnn! Head teed, siit abielu ei tule ja ma ei viitsi enam üldse mingeid randevuusid mängida, fucking kõrini on. Minuga saab olla ainult sõber, ei mingit armumist. Ja ära üllata, kui ma sind väldin, kui sa juba hakkad minusse armuma. Lõpuks toob karma mulle tagasi selle ilge pealetükkivuse, millega ma ise alati oma tundeid teisele inimesele väljendanud olen. Aga nüüd olen ma tüdinud.
Ja mulle on iga hetkega järjest raskem muljet avaldada.
Tellimine:
Postitused (Atom)