sapikivid

Kuna mind viidi pühapäevaöösel haiglasse ja tuvastati sapikivid, siis tuleb see probleem nüüd lahti harutada. Neid valusid päikesepõimikus on olnud harva, aga väga valusalt, pikema perioodi jooksul juba küll. Ja mis veel annab kinnitust päikesepõimiku, ehk  tunnete läbiseedimisfiltri olemasolust, on üks fenomenaalne kogemus, mis meenub mul kui oli Simone sünnipäev. Mul hakkas päikesepõimik sügelema! Selles kontekstis oli erutuvust, vaimset särinat ning ma olin rahutu. Ent nüüd siin Luule Viilmat lugedes, nagu ma mäletasingi, on sapikivi seotud vihaga. Ja suutmatusega andestada.
Ultraheli näitas mul palju pisikesi kivikesi. Iga kivi märgistab ühte vihasuhet. Ja vist peaksin ma need ülesmärkima, et ise üldse teaksin, kellele andestada. Ent andestamisega on see lugu, et ma ei oska seda teha, kui ma ei tea kogu infot vea põhjusest. Tuleb tunnistada, et olen tegelikult vihanud nii kaua, sest ma pole armastust tundnud, et pigem on ehk probleem selles, et ma ei oska vihast lahti lasta. Aga ma proovin. See siin on nüüd siis teadvuse vool, nagu alati.

Nägin täna hommikul tegelikult ema unes. Me olime meie Tamsalu korteris. Ma tean, et pärast mu viimast depressiooni nad tõstsid mu toa tühjaks ja ehitasid sinna oamle garderoobi (ja kui ma isegi sellele nüüd praegu mõtlen, siis tekib mul trots, sest minul ei tohtinud kunagi "nii üürtatult palju" riideid olla, nad vingusid mu kallal pidevalt), aga mu unenäos oli see mu venna toaks ehitatud ja seal oli uus mööbel. See olustik unenäos oli nagu ta praegu on, - õhus on teadmata millega lõppev distants. Kirjutuslaud oli sama mõttetult pisike, nagu minugi oma, aga see oli uus. Mu vanematel on mingi asjade hullustus, nad vist arvavad, et kui nad iga viie aasta tagant remonti teevad ja regulaarselt uusi ja kalleid riideid ostavad, siis nad on kuidagi normaalsemad inimesed, aga minu jaoks märgistab kogu nende modernsus ainult seda kui mõttetu pask kõik moodne on, sest inimesed, kes on seest ribadeks, panevad kogu rõhu ainult välisele. Ja miks ma ütlen seest ribadeks? Sest ma mäletan ainult üksikuid fragmente armastuse väljendamisest meie peres. Meil kõigil katus sõitis ja me kõik tegelesime sellega üksinda. Koos sellega tegelemine väljendus üksteise peale karjumises. Armastus väljendus vihana. Aga keegi meist ei suutnud ennastki armastada, ja siis me petsime teineteist tegudes, mis pidanuksid väljendama armastust teineteise vastu. Ma ei uskunud seda kõike mitte kunagi ja seetõttu oli mul raske ka midagi vabatahtlikult kodus teha. Ja need tegemised läksid kohati isegi mõnitamiseni välja, mille eest kunagi vabandust ei palutud. Mida see kõik kasvatas? Viha loomulikult. Inimesed olid ja on invaliidid ning üks neist olen mina, kes üritab end kirjutamisega lunastada. Kes üritab ravimite/narkootikumidega end oma vaimsetest mustritest välja tõmmata ja pidevalt tuhaks põledes tagasi heaks hingeks moonduda.

Ja neile andestamisega tegelen ma juba mitmendat kuud. Järk järgult. Just praegu saatsin emale selle emadepäeva kirja ära, koos linkidega. Kui ma teaks, et selle blogi lugemine kellegi jaoks midagi muudaks, ma kopeeriks selle kirja siiagi ära, sest selle stilistika ei erine suurt blogi omast, aga kosmosesse on kogu see info niikuinii läinud ja ühe pisikese sammu enesearengus olen ma siiski teinud.