kergusest ja raskusest armastuses

Ma tean, et tahan maailma kuulsaks kirjanikuks saada põhimõtteliselt selle pärast, et mu vanemad mind armastaksid. Jah, see ei pruugi kõlada millegi muu kui suuruse hullustusena, aga see on lihtsalt selline paratamatu fakt. Ma muidu ei usu, et nad suudaksid must lugu pidada, sellise ülitundliku ja kaltsaka boheemlasena, kes ma olen - sellega ei hakka nad eluilmas leppima, rääkimata sellest, et nad toetaksid mu hingelise kasvamise püüdlusi. Kuidas nad saaksidki tunnistada midagi, mida nad ei mõista. Ja ammugi ei mahu neile pähe, kuidas just nende tütar võib olla selline, kes nad ise üldse pole. Aga tegelikult ei pruugi nad endale tunnistada, et ma olen kunstiliselt nende õnnestunum projekt, nad lihtsalt ei adu, et kogu elu, ja eriti just elu loomine, on väga suur kunst. Siin pole ju mingit kahtlust, et olen eostatud suure kirega.

Teisalt on hingelise kasvamise suureks sütitajaks just igasugune elementaarsuse defitsiit. See täg, muster, karmavõlg nimega "kallake kõik oma sitt mulle peale, sest ma olen õrn ja süütu" lihtsalt ripub mul läbivalt küljes, ma olen sellega suht leppinud, aga eks ta haiget teeb vahel ikka. A siis ma lihtsalt lasen selle läbi filtrist nimega "jajah, ikka olen mina see, kes vahele jääb". Õnneks armastan ma end piisavalt, et mitte lasta end sodiks tampida. Ja inimesed juba hakkavad sellest aru saama. Deemon ei saa su koduuksest enne sisse tulla, kui sa pole talle selleks luba andnud. Ta võib helistada ja küsida, kuidas sul läheb, endal midagi hingel pigistamas, aga sa ei pea sellepärast talle kätt andma ja laskma end tülitada millekski, mille jaoks sul isu pole.
Ja boonus enesearmastusel on veel see, et see muudab hea inimese üllamaks, halva muudab lihtsalt nartsissistiks. Aga kes on üldse halb inimene? See, kes pole kurjusest, millega ta kokku on puutunud, üle saanud. Ehk - kurjus on haavatud ja valude käes vaevlev inimene, kes otsib lunastust headusest ja röövib seda headelt inimestelt, sest tal endal pole. Ta saab kaifi sellest, kui ta saab süütule ja õrnale haiget teha. Kõige hullem on kurjuse puhul muidugi see, et ta ei tee seda teadlikult. Siis ta on loll, eks. Aga kõige kurjem, ehk õelam, teeb seda teadlikult. Kui lollile, kes on uudishimulik, saab veel häid võnkeid anda, siis õel on halvemal juhul vihast pimestunud ega suuda tunnistada, et tal enesel on midagi viga, mitte kellelgi teisel.

Ja kui nüüd jõuda jälle eluarmastuse juurde, sest seda on ikka veel võimatu vältida, kuna ma lähen ikka veel endast välja, kui ma avalikes kinodes nutma või luuletama hakkan, kui ekraanilt armastus vastu poseerib, siis.. noh, mul on kõik selge. Ma olen selle valemi isegi ära lahendanud, saab siis näha, millal mu süda sellest aru saab. Aga see on nii: ma armastan mingit meest, kes meenutab mulle mu esimest obsessiivarmumist ühte legendaarse boibändi lauljasse. Ma tegin väikese tüdrukuna läbi meedia ajupesu, mille tagajärje üks põhjusi on füüsiliselt täiuslik klapp selle laulja ja luuletajaga. Nii. Siis on seal veel see maailmataju detailiteravuse ühtivus. No, seda juhtub harva, täiesti arusaadav sümpaatia. Kolmandaks on numeroloogia, sünnikaart - meil on üsnagi palju teineteist täiendavaid omadusi, korduvad mustrid jms. Isegi taro sünnikaartides ühtivad kaardid nagu hierofant (kogemusvälise tõlgendaja!), maag, valitseja ja loll. Mõni ime siis, et õhk elektrit täis läheb, kui me kohtume! Ja muide, see taro sünnikaardi värk on nagu numeroloogia ja astroloogia mashup, nii et sulam neist mõlemist ja kiireim viis nii keerulisele asjale kui hinge sünnipagasile ülevaadet saada.
 Ja üks mõtteharjutus ses osas ka, armastusvaldne: üks inimene saab teist inimest armastada just sama palju, kui ta iseennastki armastab. Rohkem ega vähem ei saa, ma räägin siin metafüüsilisest kvantiteedist, mitte romantilisest kvaliteedist. Öelda, et armastan rohkem kui iseennast on mingi kompensatsioonijura, kus on õhus mingi loll lootus, et see armastatu peaks kuidagi su hingesita endakanda võtma.
Sest ega ma tean küll, et see luuletaja armastab mind ka, ma lihtsalt läksin hirmus traagiliseks ja ülikujutlusvõimeliseks meie kokkupuutel, sest ups ma olen dramaqueen ju. Ja nüüd ta ei julge muga suhelda, sest kardab mulle haiget teha. Või ei taha sellele üldse mõeldagi, sest ta ei händli mu intensiivsust vms. Igal juhul, nagu ta isegi ütles, pole meie tunded sümmeetrilised. Ta on minu jaoks liiga väike poiss ja pardon, kuidas ma saaksin tahta meest, kes kihlatud olles flirdib teiste naistega? Väga ebausaldusväärne! Ise petab end uskudes, et on abieluks küps. Kahju küll, aga eks ta ise tahab vitsa saada ja kuidas ma saaksingi seda peata. Või mis see minu asi üldse on.

Tegin üle tüki aja Jungi isiksusetesti ja tulemus on ikka sama, mis alati: INFP - introvertne, intuitiivne, tundeline, tajuja/ettekujutaja. Ja see test ütleb, et maailma populatsioonis on neid 4% mistõttu on nad kergest valestimõistetavad. Kui see tõsi on (mis kuradi statistika alusel üldse??) siis on see solvav ja meelitav üheaegselt.