kosinak

Keegi teine ei ole süüdi selles, mida ma tunnen. Minu võimuses on valida oma reaktsioone. Kui ma ainult võtan aja, et süveneda.
Kahtlustan, et Päikese lähemalolek suviti tervdab midagi mu tundeelus sedavõrd, et mingi osa minust läheb paratamatult tasakaalust välja. Ma justkui ei kontrolli iseenda kütmismehanismi enam, sest miski lõõmab minust olenematult niikuinii. Et see on minust suurem, siis seda ma kuidagi kinni ka keerata ei saa ja pean leppima, et isegi ilma igasuguste aineteta on elu ettearvamatum kui tavaliselt.

Õnneks ma jumaldan päevi, kus ma mitte kedagi nägema ei pea, sest ma ei taha. Ja sellepärast ei peagi, et ma ei taha. Nendel päevadel olen ma vastik inimene, sest olen segaduses - kogutud info on läbi töötamata ning see segab edasist vastuvõttu. Võib-olla olen ma lihtsalt vanamoodne arvutiprogramm, mis liigsete liigutuste peale kokku jookseb. Pole mõtet liiga palju käppida - see tekitab ainult rohkem lühist.
Ära ürita mind aidata, sest ma saan ainult ise ennast aidata.
Kui see pole just salvrätt, mille sa hommikuks mu voodi kõrvale paned. See on ilusam kui tuhat sõna.

Avastan iga päev uusi tahke üksindusest. Mitte kunagi pole olnud see nii meeldiv ja vabastav, aga samas ka õudutekitav, sest kogu mu aeg on täidetud mu enda loodava mõttematerjaliga, mu enda looga inimseseksolemisest, mis on ühteaegu oma eraldatuses nii mõttetu, aga energeetilisel tasandil loodetavasti tähtis, sest minu olemuslik impulss on dikteerivas määras mu eesmärgiga. Pole ka välistatud, et mida aeg edasi, seda enam iseendaks ma saan, aga vahel närib mind seejuures võimalus, et mida triintasujamaks ma saan, seda müstilisemaks ja arusaamatumaks ma maailma jaoks muutun. See ei pruugi olla tingimata halb, aga üsna kindlasti on see üksildane.

Aga kui mul nendest kolmekümneaastastest poisikestest ja nende tempudest villand saab, ja oi, kuidas on saanud!, siis unistan ma ikka mingit abieluunistust. Üks ja lõplik armumine on mulle küll veel määratud, ma rohkem ei tahakski. Aga mitte nii pea, sest mul on läheduses läppunud õhust veel üksinda mere ääres end värskendada vaja. Seks ei ole kunagi lihtsalt seks. See on ütlemata sõnade lubadus, kiindumuse piiride ületamine ja väga suur truuduse küsimus. Ja salajane lootus leppimisele, mida pärastised sõnad ainult lõhkuda saavad. Kui sa ühes hetkes oled olnud see, kelle pühadust austatakse, siis kuidas võib olla, et järgmisel momendil armastust ei ole.
Keha on tüütus, aga milliseid õppetunde ta kogeda laseb. Küsin endalt ikka, et miks füüsilise maailmaga pidevalt konflikti satun, aga tundub, et olen ikka liiga pilve(de)s, et vastuseni küündida.