Mu tee ei pruugi olla kellegagi seotud. Mulle näib see tõsiasi viimasel ajal üha süvenevat, kuigi ma ehk intertsist armastan unistada rohkemast. Või olen ma pettunud sedavõrd, et ei julge enam absoluutse usuga ette kujutada, et suhtes olemine tegelikult võimalik oleks. Midagi igaviku ja olme vahel jääb mulle arusaamatuks ning seda korvan ma huviga teiste inimeste elude vastu, millest kogun psühholoogilist andmebaasi nii et viimase paari päeva jooksul olen avastanud mõttelt, et ma olen pigem uurija, antropoloog, kes ainult jälgib, mitte ei osale. Igasugune teadlik mängu astumine on mulle alati vastumeelne olnud. Ei teagi täpselt, kas see on midagi olemuslikule truuksjäämisest, või võimetus rolli vahetada, sest see on midagi, milles end ebakindlalt tunnen, sest füüsiline maailm ja mängu tihedus võiksid mul midagi märkamatuks jätta, kui ma seda eemalt ei vaata.

Igal juhul ei mingeid mehi, niimoodi korrutan. Ja isegi kui ma olen arved ära klaarinud, nii selgesõnaliselt kui ma oskan, piiravad nad mu oma tundmistega ikka mingil moel sisse. Nende keel vääratab oma reetvaid valesi ja mõtlematuid sõnu, millest saab ainult järeldada, et nad ei ole oma väljendusis vabad, vaid krampis - neil on midagi varjata, hiden agenda, suhtluslevel pole võrdväärne ja miks ma peaksin tajuma pidevalt ähvardavat vastutust, nagu mul on roll nende tunnetel minu suhtes? Mina ju ei taha, et neil oleks mingeid tundeid.

Elus esimest korda mõistan ma täielikult, miks välditakse teda, kes on olnud armunud. Sest kui ta oli, rohkem või kauem kui sina, siis sa ei tea täpselt, mis põhjustel ta nii agaralt edasi suhelda tahab. Alguses on test, et ju võiks saada vabalt, aga siis tulevadki need "ei, ega ma sellepärast,", "ah mehi lantima,", "ma ei taha su kätt paluda," ja totaalne arusaamatus ignoreerimisest. Ma ei taha mitte mingil juhul rohkemat tähelepanu, kui tähelepanu selle suhtes, mida ma olen vaimuna.
Naiseksolemine ei too mulle praegu kasu, vaid peletab mu mõtted eemale igavikult. Olla naine, kes otsib märke igavikust on naine, kes võib potentsiaalselt olla abielluja, aga kes päris kindlasti ei ole su järgmine üheöö suhe või ekstravagantne tüdruksõber, keda oma hipsterist "sõprade" seas näidata. Fuck off nende teemadega, minu armastus on kas inimlikul tasandil empaatiline või maksimaalselt romantiline totaalne tunnetemöll. Ja ükski meestest ei pane mind neile järgi vaatama. Keskpärasus on mu sõber, mitte abikaasa.


Ja jälle Tallinna poole sõites, olles väsinud siin pisikeses Tartus nendega kokkupõrkamistest, mõtlen, kas ma põgenen iseenda või nende eest - kust see piir läheb? Kust algavad ühe inimese tunded ja lõppevad teise omad? Miks need ei hävi, vaid neid saab ainult lahti hargnema lasta.. otsustades mitte vaadata suunas, kust need alguse said. Sest esmakohtumistes on puhtuse alge, milles pole ühtegi järeldust ega järelemõtlemist olnud. Ja kõik meie kohtumised on õppetunnid, aga kas õppetunnid eraldusest või koosolemisest?
Ma tahan liiga palju, aga ei suuda leppida tõsiasjaga, et ideaal pole võimalik. Aga esimene tripp ei tule kunagi tagasi. Saab tulla ainult uusi trippe. Teistsuguseid. Neile tuleb vastu minna.