"Tasujat tundsid peaaegu kõik eestlased, aga tema minevik ja pärisnimi oli ainult mõnele ta oma meestest teada, ja neile oli ta ilmutamise kõvasti ära keelanud. Paljud kahetsesid, et teda nooruse pärast peavanemaks ei võidud valida, kelleks ta oma tulise kõne, sõjakunsti ja muu tarkuse tõttu oli kui loodud. Kõik tema ettevõtted olid seni õnnestunud.

Kui Tasuja laagrist läbi ruumika telgi poole ratsutas, mis vanemate nõukogu jaoks oli ehitatud, ei lõppenud rõõmukisa; noored ja vanad püüdsid tubli mehe kätt suruda, vähemalt teda lahke naeratusega tervitada. Muidugi ei puudunud ka mõnitajaid - millal need Eestis on puudunud?"

""Vaadake, nooremad!" seletas keegi taat, " see on tubli maamees. Meie poleks iialgi vabaduse mõtet pähe võtta julgenud, kui tema öösiti külast külla ei oleks rännanud, mehi kokku ajanud ja neile uut vaimu sisse valanud. Kas ta pole sada korda surmahädas olnud, kas ta pole aastate kaupa pidanud rahva tuimuse ja piitsahirmuga võitlema? Iga teine oleks ammu ära tüdinud, aga tema saatis võimatu asja korda."