Nüüd, kus üks epohh on lõppemas ja teine algab, tuleb tunnistada, et on ikka üks muster - see inimeste mõjutusväli, mis äratab mind just siis, kui ma otsustan kellegi unustada ja jätta. Vähemalt sellisel kujul, nagu ta enne olnud oli. Siis on kõik korraga selge. Miks ma sellist luulet kirjutama hakkasin? Kelle mõjuväljas ma end kümblesin? Ja miks?
Ma poleks ilmselt kunagi narkootikume proovinudki, kui ma oleksin olnud suhtes, mis oleks olnud huvitavam kui ma ise endale olin. Ja ilmselgelt selle pärast ma ka suhtes olla ei saanudki, sest mina olen olnud kõige tundmatum inimene, keda ma kohanud olen. Ja kuigi ma rääkisin talle kohe alguses, et mul on mehevalimisvõistlused, näis see teda justkui ehmatavat. Nagu ta ei oleks aru saanud, et ta on mu top1. Isegi mina oma rumalas peas sain aru, et ma ei tohi poisile, keda ma mõni nädal tundnud olen, öelda, et ma tahan temaga abielluda, seega tegin neid vihjeid. Ja pärast seksi rääkida oma abielulisi olmefantaasiaid - võiks ju aru saada küll. See oli siis esimene samm teise inimeseni. Aga ma ei teadnud toona siiski, miks ma seda tunnet tunnen. Ma teadsin lihtsalt, et aeg hakkab tulema.
Hiiel oligi nagu abielu. Aga polnud käepalumist, ettepanekut, tülisi. Draama olin mina. Tema oli intriig. Sest mul pole kunagi palju vaja olnud, et luua kogu maailm. Aga kui sul pole iseendaga kontakti, siis ei saa sa seda maailma tegelikult kellegagi jagada, sest sul pole midagi iseendalt anda. Ma otsisin ikka veel iseend, aga lõpuks juba järjest pinnapealsematest kihtidest, sest tõsiasjale, et ma aina enesest teadlikumaks muutusin, tõmbas ja tõmbab siiani mulle äärmiselt suurt meeste tähelepanu. Mingi aeg mu elust oli see loomulik hullumeelsus, et ma muudkui armusin. Lihtsalt armumise tiheduse sagenemine surus mind nurka ruumis, milles olid korraga kõik erinevad armumised, kõik need poisid, ja ma tegelikult ei tahtnud neid korraga ja pärast seda, ükshaaval, polnud keegi enam õige. See pidigi nii minema. Mihkel, vaeseke, oli tõrvatilk mu draamafilmil - peegeldus mu enesehävitustripis. Pole mingit kahtlust, mida aeg edasi, et tegu oli jumaliku vahendusega: peaingel päästis mind läbi oma maise vahendaja. Ju oli see teataval määral ka mingi tänutunne, mis mind nii kaua tema küljes hoidis. Aga et seal oli valu, on ju selge - see on minu inspiratsiooni allikas, see on kõigi selguste eeltingimus emotsionaalsel tasandil, sest ei saaks olla tähtsust, kui poleks sügavaid tundeid. Mõõn on ebamugav, aga turvaline koht. Sellega peab mu tulevane abikaasa tuttav olema.
Nüüd me enam samu vigu ei kavatse teha. Üks on härrasmees, kes päästab mu elu, aga teine punkrokkar, kes võtab mu süütuse. Kas ma tõesti uskusin, et minust võiks saada diplomaadi naine, kui ma ise olen alati hinges punkar? Kui ruttu ma maailmast tüdineks. Ma unustasin selle päästmise, mida ma nii väga vajasin, kütkes ära, kes ma ise tegelikult olen. See on ainult kontrastne näide mu tundlikkusest. Tundlikkusest, mis nii tihti võtab mõistuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar