neljapäev, 13. august 2015

võõrasse linna, tänase hommiku tunded

Ja üks vana painaja, lahkumine, on mind jälle üles leidnud. Eile toimus Uuel Õuel mu luuleõhtu, mis oli nagu raamatu, mis veel käsirkirjaski veel päris valmis pole, eelmäng. Mul ei ole lootust ega sundi seda valmis saada. Aga et see paberilt lugedes võiks olla seisnud vesi.. siis ma ei tahagi enam ühtegi luuletust kirjutada. Ehk seisab poolik käsikiri aastaid, kuni ma leian selle kunagi uuesti ja kirjutan lõpuni. Ma ei tea.
Ei taha üldse olla selline kurb, masendav inimene. Aga see on unistamise hind - pettumus. Vist negatiivne laeng ongi minu jaoks inspireeriv, aga see ei tähenda, et ma poleks ära õppinud õnnelikkust. Raskust oskan ma lihtsalt paremini taluda, kui õnne, sest tõeline rõõm on alati üürikene. Rõõm paneb aja kiiremini käima ning hägustab meeled, see on ülelaeng, ja sealt kukun ma alati eriti valusalt. Aga võib-olla ma pole lihtsalt harjunud õnnelik olema. Ja ma kardan kaotada inimesi, kes mind õnnelikuks teevad. Mida õnnelikumaks, seda rohkem kardan kaotada.

Sest ma ju kaotasin. Olen ta lõplikult kaotanud ja ma pean seda enesele niimoodi ütlema, siis on mul kergem. Ning auväärselt mängin mängu, milles kavatsen teda mitte kunagi enam kohata. Ausõna.
Võib-olla selle taustalt ongi mul täna hommikul tunne, et ma pean oma täiskasvanuks kasvamise lõpetama kuskil mujal kui siin. Ma peaksin veel mingi proovikivi ümber lükkama. Ent mitte kurbuse eest poleks see põgenemine. Pigem selle otsimine, et näha, kas ja kui palju ma üldse vahepeal kasvanud olen.
Ja selle mineku taga on ka meie puust kortermaja naabrite lapse sõimamine, mida ma enam sekunditki oma elus kuulata tahaks. Kui kahju mul nendest õudsetest inimestest on, kes oma loodud elust nii vähe lugu peavad. Kes enesest nii vähe lugu peavad.

Kuhugi põhjamaadesse tuleks minna. Kuum ilm teeb mu tuju halvaks. Kui miski põleb eredamalt kui mu enese vaim, siis olen ma kaotaja - mul puudub kontroll oma keskkonna suhtes. Päikese vastu on naeruväärne mässata, aga ometi mind see ei peata. Olin lausa unustanud, kui pirtsakas ma olla võin, kui poleks olnud augustilämbust seda meelde tuletamas.
Nägin ükspäev unes, et põgenesime paadiga Rootsi. Ta oli põgenemas ja ma põgenesin temaga kaasa. Kuigi ajastu oli see, mis meil praegu. Väga jabur ja sümboolne, nagu ikka. Ju see oli siis ennatlik.

Kõiksus irvitab meie kõigi üle.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar